Andrei Ivanovi romaani "Õuduste teater" (2022) kõrvaltegelasest kunstniku esteetiline kreedo sobiks mõningate mööndustega kokku võtma ka autori enda loomingulist fookust: "Antvärk väidab, et ta ei loo lihtsalt hirmukambreid, tema stseenid on hoolega läbi mõeldud, juhatavad klassikaliste näidete juurde. See on intiimne kiri, kus ta jutustab olulisi lugusid oma elust."¹ Mina lugesin "Õuduste teatrit" tänapäevase gooti kirjandusena, mille keskmes on kummituse metafoor ja läbivalt ebaõdus, unheimlich atmosfäär: "Kõik saalid on jubedaid freskosid täis maalitud. Seintest eenduvad kujud jätavad õõvastava mulje, et inimesed on kipsi kinni jäänud, nad on otsekui kärbsed, keda mingi jõud püüab kleeppaberi küljest ära rebida."² Möödunud aastal ilmunud "Hämariku melanhoolia" süveneb ambivalentsemate seisundite kujutamisse, samas pole painava minevikuga tegelemine, kummastav ruumitaju ja lõksusoleku vaib kuhugi kadunud.

Seda kõigepealt põhjusel, et Ivanov on tsüklilise proosa kirjutaja, mistõttu mitmed "Hämariku melanhoolia" motiividest ja figuuridest on tuttavad juba varasematest romaanidest "Rasmus Hanseni kirjutuskera" (2015) ja "Untermensch: Minu lõhkikistud osa" (2021). Nendes teostes põimuvad modernistlik fragmentaarne teadvuse vool, omaeluloolise kirjanduse tunnused ja metafiktsionaalsus. Selles tsüklis tõuseb järjest enam esiplaanile kirjaniku, kirjutamise ja romaanivormi teema, mille impulsid tunduvad omakorda paljuski autobiograafilised, andes lõpptulemuseks omaeluloolise ja väljamõeldise piirimaadele paigutuva autofiktsiooni. Tsükli üheks keskmeks on kirjutamisprotsessi rõhutamine: romaani kui tunnetuslikult, keeleliselt ja kompositsiooniliselt keeruka kunstivormi manifesteerimine. Oluline külg on siin arutlused kirjaniku tähendusest tänapäeval, kirjanduse ja lugemise muutunud positsioonist kiirusele ja kasumile orienteeritud kultuuris. "Romaani lugemiseks tuleb tempot maha võtta, välja lülituda; oleks vaja mitte ainult kirjanike retriite, vaid retriite lugejatele." (Lk 199.) Klassikalist postmodernistlikku keele-, teksti- või lookeskset metafiktsiooni avardatakse huvitavate arutlustega romaani kirjutamisest kui füüsilisest kogemusest – piinast, mis vallutab täielikult nii kirjutaja keha kui vaimu.

Kirjutamisuuringu juurde kuulub erinevate mõjutuste ja eeskujude mainimine. Ivanovi kirjanikust protagonist valiks kõikidest loetud raamatutest välja Lawrence Sterne'i "Tristram Shandy elu ja arvamused" ning Rousseau "Pihtimused" – kaks klassikalist teost, millest esimene on moodsa romaani ja tegelikkuse kujutamise narratiivset potentsiaali avav teos ja teine subjektiivse-intiimse autobiograafia tüvitekst. Neid teoseid võiks üldisemalt näha ka Ivanovi autofiktsionaalse loomingu oluliste mõjutajatena. Kirjaniku ja kirjutamise teema on sedakorda esile tõstetud ka Anne Pikkovi kujundatud raamatukaanel, kus rõhutatakse motiividena just Ivanovi autoripositsiooni teatud "vanamoodsust" (kirjutusmasin, märkmik ja pastakas). Vanamoodsus tähendaks siin klassikaliste modernistlike ja postmodernistlike võtete kasutamist, millele lisandub realistliku romaani mimesis. Autofiktsionaalne poeetika rakendub ka viidetes Ivanovi enda varasematele raamatutele või tegelastele, näiteks Hanumani-romaani protagonistile või "Taani onukesele", minajutustaja ema vennale, kes on omamoodi emigrandi protokuju, aga ilmselt ka minajutustajale oluline mõjuisik. Viimane on huvitav näide, kuidas üks kindel tegelaskuju autori loomingus taas ja taas välja ilmub – sellest saaks juba kokku panna "hulkuva" tegelase või motiivi bakatöö mahus analüüsi.

"Hämariku melanhoolia" on novellilaadsetest lühematest ja pikematest tekstidest kokku pandud romaan, mille keskseks mehhanismiks saab fragmentaarsus, vana hea romantismiajastu ja modernistliku kirjanduse võte. Selle alusel kujuneb ajas edasi-tagasi liikuv narratiiv, teadvuse voolu episoodid, fiktsionaalsesse tekstimaailma sisse lõikav dokumentaalsus.

Sisuliselt on selline poeetika Ivanovi loomingule väga tunnuslik, nende valikutega rõhutatakse killustatud minapilti ja hüplikku identiteeditaju. Romaani lõpupeatükis selgitatakse sünteesi mehaanikat nägemuslike piltide ja teadvusse tungivate ideede tekkimise, asendumise ja põimumisena. Tulemuseks on arthouse-kino analoog, kus autor näeb "fragmente oma elust, oma tähelepanekutest, mis on suvaliselt kokku traageldatud [—] läbisegi väljalõigetega suurtest linateostest või mingisugustest dokumentaalfilmidest" (lk 335). Piltlikult põhjendatakse siin Ivanovi romaanipoeetika põhijooni, kusjuures sõna "suvaliselt" peaks kindlasti tõlgendama reservatsioonidega, sest eri mahus "tükke" (lõike, peatükke, erinevaid lugusid jne) seovad korduvad motiivid, stiil ja ideed. Sündmuste, seisundite, piltide esitamise katkendlikkus ja kohatine diskursiivne-arutlev kirjutamislaad kindlasti raskendab teksti vastuvõttu, kuid see ei muutu seosetuks või arusaamatuks. Nii nagu kunagi heideti raskepärasust ette modernistlikule romaanile, tuleb ka nüüd peeglisse vaadata lugejal. Kui minajutustaja küsib teose lõpus (endalt? lugejalt?), et "kas see on luule või jamps?" (lk 373), siis üks vastus oleks, et tegemist on olemuslikult plastilise romaanivormi kohaldamisega nüüdisaja pidevalt muutuvale tegelikkusele. Mulle sobib.

Esimestest teostest alates on Ivanovi protagoniste painanud identiteedi ning kuuluvuse probleemid. Nii nagu varajaste teoste (nt "Tuhk") minajutustaja kinnitas vahepealsuse ja mittekuuluvuse poliitikat (man-in-between, nonbelonger), heideldakse siin jätkuvalt Euroopa, eesti ja eestivene identideedi vahepeale jäävates vaimsetes ruumides. Lapsepõlveteemalises loos "Muinasjutt portselanpoisist ja kummitüdrukust" jõutakse ometi järeldusele, "et minu sees elab olend ilma vanuse, nime, soo ja rahvuseta" (lk 98). Silmatorkavalt palju tegeldakse nõukogude perioodil kulgenud lapsepõlve äratundmiste ja painetega. Kunagi poliitilis-rahvusliku enesemääratluse raames püstitatud dilemmad on nüüd suuresti ümber seadistatud Euroopa identiteedi läbimõtlemisele (sealhulgas Euroopa kirjaniku troobi rõhutamine, tõlkimise, välismaal kirjastamise võimalused jms). Muidugi on sümboolne esimese jutu tegevuskoht Brüssel, kus kirjanduselu on kujutatud paralleelselt eurobürokraatliku süsteemiga, mille toimemehhanismide mõistmine viib kafkalike kujunditeni ning petetud (l)ootusteni.

Nõnda kuulub sotsiaalse enesemääratluse kõrvale Ivanovil alati eksistentsiaalne minaanalüüs, mille keskmes on üksindus, võõrandumine ja sisemised kahtlused. Minapilti kujundavate keelelis-sotsiaalsete kategooriate kõrvale paigutatakse suured metafüüsilised narratiivid, näiteks keha ja vaimu vahekorrad, elamiseks antud piiratud ajahulk, lõpmatuse ja eimiski kontseptsioonid, unustamise ja mäletamise diskursus. Raamatu ühe kesksema jutu "Hapsal" protagonist istub mahajäetud koolimajas ja mõtiskleb, kuidas ta peaks "iseendaga sobituma", kusjuures küsimus pole niivõrd "teistes", riigis või keeles, vaid kõige tuumsemas "minas": "Ma olin ja olen välismaalane iseenda sees. Ma olen iseendale võõras." (Lk 160.) Peatüki keskne arutlus jätkub "päris nime" teemadel: "See, kes pidi teatama minule mu tõelise nime, jäigi saabumata. Võib-olla ta tuleb päris lõpus." (Lk 160.) Siin jõutakse vist kierkegaardliku religioosse eksistentsialismi, mingi suurema määraja juurde, kes peaks olema kogu kaose ja eksirännakute korrastaja, kõrgemal poliitikast, keelest ja kodakondsusest. Luuletuse vormis manifestilaadne identiteedifilosoofia kokkuvõte leidub teose avapeatükis, kus rõhutatakse transtsendentse mõõtme puudumist (lk 70) ja mõeldakse eksistentsist mina ja mateeria suhte kaudu. Maailm on kehaline ja vaimne kannatus, millest pole pääsu, aga see annabki eksistentsile tähenduse. Taolise isedusekäsitlusega haakuvad ka teosesse laiali laotatud suletud ruumi kujundid (lõks, labürint, lift jt).

Kirjanikust protagonist on heitlikes inimsuhetes, sageli kivis, masenduses, pidevas rahahädas, olme ja kunsti, Ida- ja Lääne-Euroopa vahel visklev tüüp. Kuid need on välised kontuurid, sest kõige all kobrutavad apokalüptilised meeleolud, mida võikski tähistada melanhoolsuse kategooria. Sigmund Freudi kunagine melanhoolia määratlus hõlmas selliseid sümptomeid nagu tujutus, nõrk huvi välismaailma vastu, eneseusalduse ja teovõime vähenemine, mis areneb karistuse või väljatõukamise ootamiseks. Melanhoolsus keskendub minatunde märgatavale vähenemisele, enesealandusele ja etteheidetele, mis sageli laienevad ka minevikule. Taas ja taas pöördutakse tagasi perekonnaloo juurde ja käesolevas raamatus kirjutatakse senisest põhjalikumalt suhetest emaga, kelle loosse lisandub osutus kunagisele traumaatilisele episoodile. Kui see kultuuriliselt ja psühholoogiliselt marginaliseeritud teadvus otsib näiteks romaanis "Rasmus Hanseni kirjutuskera" rääkimisvõimalust "sisemise varju" kaudu, siis "Hämariku melanhoolias" saab sellest "sisemise tühiku kutse" (lk 247). See väljendub ärevuses, paanikahoogudes ja kõhklustes, laienedes kehalisteks vaevusteks ja afektideks: "[—] see heliseb mu kätes, sõrmed vibreerivad, keeleots muutub totralt tundetuks nagu tuimasti mõjul. [—] Ärevus valgub kiiresti mööda keha laiali" (lk 188). Nende situatsioonide kõige äärmuslikum tulemus on haigused ja professionaalse meditsiini sekkumine. Romaani nimipeatükis kulgevad minevikupildid ja seisundikirjeldused paralleelselt põlvevigastusest paranemisega, millega liidetakse veel koroonaisolatsioon. Topelthaiguse troop võimendab kogu lõpuosa teksti emotsionaalset intensiivsust, ning kuigi lõpuks murtakse läbi kehalistest vaevustest, siis rahulikku päikeseloojangut vaadates ei pääseta ometi üksindusest ega mineviku kummitustest.

Esseekogus "Pariisi arabeskid" (2020) tunnistab Ivanov: "[—] armastan lihtsalt hauakive ja varemeid, rususid ja riismeid, prügimägesid ja soid, olen lõppude lõpuks ju selle veidra hobiga endale nime teinud."³ Kui ülal osutasin kahele klassikalisele mõjutekstile, siis "Hämariku melanhoolias" tehakse juttu veel ühest modernismi krestomaatilisest teosest. T. S. Elioti "Ahermaa" on Ivanovile juba varasemalt oluline olnud ("Peotäis põrmu"), kuid käesolevas raamatus avaldub selle tähendus minajutustaja mõtte- ja vaimumaailma üldisemalt kokku võtva allegooriana. Elioti metafoorini viivad paljud protagonisti seisundid ja äratundmised: "Minu ettekujutus maailmakõiksusest, minu süsteem – kõik käriseb ja laguneb laiali." (Lk 211.) Kui Eliot katsetas, kuivõrd töötab tema kaasajas veel mütoloogiline tarkus, siis Ivanov küsib sada aastat hiljem kirjanikuks olemise ja kirjanduse toime kohta. Riismed ja varemed on vaste narratiivsele fragmentaarsusele, kuid samamoodi ajastu domineerivale vaimsusele vastu mõtlev motiiv. "Hämariku melanhoolia" on ühe isikliku ahermaa taaskordne kaardistamine, lisaks ajastu mustreid mõtestada püüdev teos ja sellisena jälle väga tihe lugemine.

¹ A. Ivanov, Õuduste teater. Tõlkinud V. Einberg. Tallinn, 2022, lk 178.

² Sealsamas, lk 170.

³ A. Ivanov, Pariisi arabeskid. Tõlkinud V. Einberg ja E. Nõmm. Tallinn, 2020, lk 159–160.