Grunge järellainetuses sündinud ansambel Foo Fighters viib oma kümnenda albumiga "Medicine At Midnight" popmuusikalistele hoovustele rändama ja õngitseb sealt siis välja peaaegu tantsitava plaadi. Nooruslik helikeel, üllatuslik dance-rock sound ja robustne lähenemine tantsumuusikale, mis pole küll senikuulmatu, kuid kaigub arhailise ja kommertslikuna, on funky, kuid mitte tingimata põnev.

Ligi aasta enne, kui album kuulajateni jõudis, tunnistas Dave Grohl Pitchforkile, et kui midagi, kõlab see album nagu lustakas renderdus David Bowie 1983. aasta albumist "Let's Dance", kuid ilma diskota. Lihtsalt midagi, mille saatel on lõbus olla. Põnevast lubadusest hoolimata on geniaalset muusikalist inspiratsiooni nagu kaltsu sogases vees leotatud, nii et alles on jäänud vaid nutsak riiet ja sinisilmne mängulust.

Isiklikkusest on selle albumi puhul raske rääkida, sest seal ei peitu midagi peale meeleolu ning ka see on pealispindne nagu bipolaarne unenägu. Kui osa albumist kõlab nagu soe roosatav suvetaevas, mille taustal rannaliival keegi tüütult akustilist kitarri tinistab, siis kiire kannapööre ning kuulaja on tagasi algkooli klassiõhtul, kus plaate keerutab see üks varateismeline punkar, kes on just Nirvana avastanud ning seda meeleheitlikult tantsulugude vahele pikkida püüab. See teeb suuremast osast albumist iseäraliku taustamuusika poolkibedatele mälestustele, mis justkui võiksid jätta helge mälupildi, kuid järele mõeldes on ikka natuke mõru.  

"Medicine At Midnight" pole siiski läbinisti ebameeldiv album, kuid see on kahtlemata veel mõnevõrra kuulajasõbralikum kui Foo Fightersi raadiosõbralik staadioni-rock seni on olnud. Karjääri, mis on täis niigi lastesõbralikku kerge-rock'i, on raske leiutada midagi nõnda entusiastlikku ja progressiivset, mis peaks ülejäänud diskograafiaga justkui täiuslikult harmoneeruma, kuid mõjub ometigi nii võõramoelise ja kummastavana. Albumi üksikud kõrgpunktid tõusevad seda enam järelejäänud keskpärasusest esile, et säravad nagu vääriskivid rokas.  

"No Son Of Mine", selle algul kõlav kitarririff ja sinna juurde refräänis liituvad harmoonilised ja gospellikud taustavokaalid (mis muuhulgas läbi albumi sisse lauldud teiste seas ka Dave Grohli enda tütre poolt) kokku on ühtaegu nii raju kui ka toretsevalt ülemeelik ja põnev. Albumi läbivale meelestatusele vaatamata kaigub seal õrna kajana hiliste seitsmekümnendate black-sabbath'ilik möll. Eksentrilise "Cloudspotteri" vürtsikas plaksutamise ja karjakellade kombinatsioon paneb loo kõlama nagu maskuliinse ja särtsaka girl-power anthemi, kuid kogu album vaid võidab sellest. Rahulik "Chasing Birds" mängib kogu ülejäänud albumile ninanipsu ning pakub ühe aeglase tantsu kõigile armunutele, kes on leidnud tee sellele kurioossele tantsuplatsile, kus esineb Foo Fighters.