Maria-Kristiina Soomre: loovisikute ja loomeliitude seadus on ajale jalgu jäänud

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre. Autor/allikas: Piia Ruber

Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre rääkis intervjuus Sirbile, kuidas nad mõistsid koroonaviirusest tingitud kriisi käigus, et loovisikute ja loomeliitude seadus on ajale jalgu jäänud ja see tuleb ümber teha.

2005. aastast kehtiva loovisikute ja loomeliitude seaduse (LLS) alusel saavad vabakutselised loovisikud, kes tegutsevad autori või esitajana ja on kaotanud sissetuleku, taotleda loometoetust. Kuueks kuuks määratava toetuse suurus on miinimumpalk, mis on praegu 584 eurot kuus. Siiani on loometoetust vajanud umbes sadakond loovisikut aastas. 2020. aasta eriolukorra ajal lisas valitsus loometoetuste väljamaksmiseks veel 4,2 miljonit eurot, loomeliitude ja ministeeriumi koostöös toetati u 5,8 miljoni euro ulatuses 1372 vabakutselist. Kultuuri seiskumise ja piirangute tõttu teadvustati vabakutseliste keerulist olukorda paremini. Selle teema olulisust rõhutas eelmine kultuuriminister Tõnis Lukas, aga seda on teinud ka äsja ministritööd alustanud Anneli Ott. Ministeeriumi ametnikest on vabakutseliste sotsiaalkaitse poliitika kujundamine eelkõige kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre tööülesanne.

Uue aasta esimestel päevadel sai EASi turismitoetuse raha otsa 26 minutiga. Kuidas algas aasta kultuuriministeeriumis? Kas läks samamoodi? 2020. aasta loometoetuse kriisiabi ammendus ju juba septembri lõpus.

2021. aastal ei ole olnud eriolukorda ja seetõttu kehtib LLS oma tavapäraste tingimuste ja eelarve kujunemise reeglitega. Seaduse täitmiseks näeb kultuuriministeeriumi eelarve tänavu ette 1 447 272 eurot. Ministeeriumil on õigus jätta sellest summast reservi kuni 5% loomeliitudesse mitte kuuluvate isikute loometoetuste maksmiseks, ülejäänu jaguneb loomeliitude vahel pearaha alusel. Reservist jätkub raha 17 inimese toetamiseks ja see sai tõesti selle aasta esimesel minutil taotluse esitanute vahel jagatud. 2020. aasta kriisiabist said toetust võrdsetel alustel liitude liikmed ja need, kes liikmed pole. Toetust saanute hulgas oli neid, kes loomeliitu ei kuulunud, ligi 500, seega on kontrast nüüd eriti suur.

Kui palju taotlusi kultuuriministeeriumile uue aasta algul laekus?

Neid tuli esimese nädalaga paarsada. Oleme teada andnud, et raha loomeliiduvälistele vabakutselistele toetuse maksmiseks on praegu otsas. See ei ole lõplik seis, sest valitsus on koos koroona­piirangute leevenduspaketiga eraldanud toetusraha 1,7 miljonit eurot, taotleme sellele kindlasti lisa. Raha kasutamiseks tuleb aga seadust muuta ja see võtab aega. 2020. aastal võttis ajutine muutmine kobarmenetluses umbes kuu. Kuna nüüd ei ole eriolukorda, siis läheb ilmselt kauem.

Kas loomeliitudest on juba kuulda, et toetuste eelarve hakkab otsa lõppema?

Minuni on jõudnud teade kunstnike liidust, et neil on raha otsa saanud. Kui seadust õnnestub muuta, siis saavad nii nagu 2020. aastal taotleda reservist lisaraha oma liikmete toetamiseks ka loomeliidud, kellel on loometoetuste raha otsas.

Praegu on veebruar ja seadust ei ole veel muudetud. Seetõttu on tekkinud ebavõrdne olukord, kus loomeliitudesse kuuluvad loovisikud on eelisseisus, sest kultuuriministeeriumi loometoetuste reserv lõppes juba aasta esimesel päeval. Samuti ei ole loomeliitude liikmetel võrdset ligipääsu loometoetustele, olenevalt sellest, kas raha veel jätkub või on eelarve juba lõhki.

Loovisikute seadus tehti teistes oludes ja sellist hüppelist abivajaduse kasvu ei osanud keegi ette näha. Praeguseks on seaduse puudused väga selgelt välja tulnud. Liitudeväliste loovisikute toetusreserv on ka varem otsa saanud, seda küll aasta lõpul, mitte aasta esimesel päeval.

Ja tõesti, ebavõrdsus on ka loomeliitude vahel. Vabakutseliste hulk erineb valdkonniti väga palju. Ka nende toimetulek, vähemalt tavaoludes, sõltub valdkonna n-ö turupositsioonist. Mõnedes liitudes on vajadus loometoetuse järele väiksem, mõnes, näiteks balletiliidus tulenevalt kutseala eripärast, peaaegu ei olegi vabakutselisi. Seal kasutatakse pearahapõhist toetust seadusest tulenevalt aasta hiljem stipendiumide maksmiseks, et liikmed saaksid teha loometööd ja ennast täiendada. Valdkondlikud vahed tulid kriisiga eriti selgelt esile: 2020. aastal lõppes toetusraha 17 loomeliidust kaheksal. Nemad said oma liikmete tarvis lisatoetust kriisiabist.

Kui kaardistasin Ida-Euroopa riikide kriisitoetuse meetmeid, paistis loometoetus selles võrdluses silma üsna eeskujuliku mudelina. Esiteks seepärast, et loometoetus on vajaduspõhine: taotlejad ei pea osalema konkursil ega kulutama aega välja mõtlemaks projekte, mida nad võib-olla kunagi teostada ei saa, sest konkurents on liiga suur. Teine hea külg on see, et loometoetus ei ole seotud ühe konkreetse sissetulekuallikaga. Rumeenias seoti kriisiabi näiteks autorilepingutega. Eestis ei olene loome­toetuse saamine sellest, kas loov­isik on füüsiline või juriidiline isik, ja see on väga suur pluss.

See ei tähenda, et loometoetus on täiuslik. Koroonakriisi valguses joonistus kõige teravama puudujäägina välja, et seda ei saa taotleda loomealade tugiteenuste pakkujad, nagu näiteks vabakutselised meistrid, tehnikud, pedagoogid, näitusegiidid, grimmi- ja kostüümikunstnikud. Samuti jäid kriisis toeta üliõpilased. Mida kriis loometoetuse vallas kultuuriministeeriumile on õpetanud?

Eriolukorra alguses oli meil tõesti see eelis, et vabakutseliste toetamiseks oli süsteem olemas. Väikese kohendamise ja suure lisaraha abil sai sellest paljudele loovisikutele päästerõngas. Kriisi käigus mõistsime seevastu, et praegusel kujul on seadus ajale jalgu jäänud.

Oleme saanud loomeliitudelt tagasi­sidet, et nende töökoormus on olnud loometoetuste jagamisel liiga suur. Kriisi ajal võttis ministeerium erandkorras enda peale liitudesse mitte kuuluvate vabakutseliste toetustaotluste hindamise. Tavaliselt teevad otsuse loomeliitude komisjonid. Hüppeliselt kasvanud toetuste väljamaksmise koormus langes aga ikkagi neile. See korralduslik pool tuleb kindlasti üle vaadata.

Loomeliitudele määratakse toetus pearaha alusel. Liitudel on õigus jätta kuni 15% sellest administratiivkulude katteks. Suurematele liitudele on 15% päris suur summa, mille eest saab palgata mitu inimest. Väiksemates liitudes teeb selle töö sümboolse tasu eest põlve otsas ära loomeliidu juht, kes tavaliselt on ise loovisik. Ta pole maksuekspert ega raamatupidaja. Võimekuse lõhe tuli ka kriisiga teravalt välja. Loometoetuste jaotamine sellisel kujul on kokku ühtlasi väga kallis. Peame koos analüüsima, kas leidub paremaid lahendusi. Kõige mõistlikum on ehk toetusi menetleda ja välja maksta ühes kohas.

Loomeliidud ehk ei tervita otsust neilt loometoetuste jaotamise ülesanne ära võtta. Sellega kaotaksid nad ka raha, mis on siiani võimaldanud peale loometoetuse määrata ka stipendiume.

See teema tuleb kindlasti laiemalt läbi rääkida. Loomeliitude roll erineb valdkonniti: osal on esikohal valdkondlik huvikaitse, teised pakuvad pigem tugiteenust, kolmandad on arendajad, korraldajad või ka kõike korraga. Nende tegevuse toetamine on kultuurivaldkondade rahastamise suure pildi küsimus. Tegelikult ei ole vabakutselistele toetuse maksmine loomeliitude peamine ülesanne, ehkki päris mitmed saavad sellega väga hästi hakkama ja praegu on seadusega see kohustus ainult nendele pandud. Täpsemalt, seaduses on kirjas, et tunnustatud loomeliidul on loometoetuse maksmise funktsioon. Mulle tundub, et toetuste jaotamise kuhugi keskele koondamine oleks mõistlik. Praegu on selles küsimuses puudu valdkondadeülene lähenemine, ehkki suurte kultuuripoliitiliste otsuste tegemine oleks mõistlik just probleemi- mitte valdkonnapõhiselt.

Mis puutub su küsimuses mainitud stipendiumidesse, siis praeguses süsteemis on stipendiumi maksmine seotud loometoetuse jäägiga. Keskse süsteemi korral saaks kindlasti kaaluda sellist lahendust, eraldi eesmärk stipendiumide maksmine aga olla ei saa, seda funktsiooni täidab Eesti Kultuurkapital.

Millised teemad kultuuriministeeriumi arvates veel ümberkujundamist vajavad?

Teine suur küsimus on seotud – kõige laiemas mõttes – kultuuri defineerimisega. Seadus määratleb loovisiku ainult autoriõigusest lähtuvalt kaheksal loomealal (nii-öelda kaunid kunstid) ega küsi, kas loodud teosed on head, s.t professionaalsed. Loomeliitude hinnangul on latt ebaõiglaselt madalal, sest kultuuriministeeriumi kaudu saavad loometoetust taotleda ka loovisikud, keda liidud oma liikmete sekka ei võtaks. Seejuures ei kuulu loomeliitudesse ka paljud Eesti kultuuri tipud, liitumiskohustuse seadmine piiraks kindlasti looja õigusi.

Põhjalikult tuleks läbi arutada toetuse saajate ring ning välistamise ja sissearvamise alused. Kas autori või esitaja staatus on kõigis valdkondades tingimata ainus mõeldav kriteerium? Praegune seadus välistab mitmed loomealade töötajad, kelle panus on teoste sünnil või vahendamisel vältimatu. Seaduse kehtimise aja jooksul on teenuste müügil põhinev tegevusvorm laiemalt levinud ja muutunud igapäevaseks nii filmis, kunstis kui ka teatris. Ei ole õiglane eirata tugitöö tegijaid, kes tegutsevad vabakutselisena samadel alustel rahastatud väljal.

Küsimus on muidugi eelkõige, miks ei saa professionaalset kultuuritööd tegev inimene endale sotsiaalseid garantiisid lubada. Kas asi on töövormides, turu väiksuses, valdkonna rahastatuses või milleski muus? Need takistused tuleb kindlaks teha, sest teiselt poolt tuleb silmas pidada ka maksude optimeerimisega seotud riske. Riik saab hüvesid luua lõpuks ikkagi ainult maksutulu baasil. Maksumaksja võimalike lisakohustuste korral peab põhjendus olema hästi läbi kaalutud, ka võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt. Seda kõike seaduse muutmist ette valmistades küsima peabki.

Möödunud aastal sai loometoetust üle tuhande inimese. Kui toetuse saamise periood on lõppenud, ei tohi nad seda kaks aastat uuesti taotleda. Koroonapandeemia kestab sellegipoolest edasi. Neil loovisikutel, kes taotlesid toetust eriolukorra alguses, saab varsti läbi toetuse saamise maksimumaeg, kaksteist kuud. Võib ennustada, et kevadel on majanduslikes raskustes tavapärasest suurem hulk kultuuritöötajaid. Kas Eesti sotsiaalkaitsesüsteem pakub neile üldse mingit turvavõrku?

Seaduse kevadise parandamise käigus soovime kuni 2021. aasta lõpuni taastada eriolukorraga seoses ajutiselt loodud erandi ja kahe aasta pikkust kohustuslikku pausi mitte nõuda.

Minu mõte läheb kaua kestvale majanduskriisile mõeldes töötuskindlustuskaitsele. Miks kultuurivaldkonnas sellest üldse ei räägita? Kas töötus on nii stigmatiseeritud teema või on see pigem märk heitumisest, sest vabakutselised saavad töötukassast harva abi? Töötutoetuse eeltingimusena peab inimene olema teeninud viimasel aastal vähemalt kuue kuu jooksul miinimumpalka. Kunstivaldkonnas suudavad nii palju teenida vaid üksikud vabakutselised, sest sotsiaalmaksu miinimumkohustus kasvab lootusetult kiires tempos. Stipendiumid, autorilepingud või teoste müügilepingud ei ole üldse sotsiaalmaksuga kaetud. Lävendist ülesaamine nõuab olümpiaklassi kõrgushüppajat. Samal ajal on õigus töötutoetusele näiteks inimesel, kes on viibinud vähemalt kuus kuud vanglas või arestimajas. See on natuke populistlik võrdlus, seepärast rõhutan igaks juhuks: mu sõnum ei ole, et vangid väärivad sotsiaalkaitset vähem kui loovisikud, vaid et kõik inimesed väärivad elementaarset sotsiaalkaitset. Miks on loovisikutel seda nii raske saavutada?

Olen täiesti nõus, et kõik inimesed väärivad sotsiaalkaitset. Nõustun ka sellega, et töö ja töötuse mõiste sisustamine on seaduste tasandil ilmselgelt ajale jalgu jäänud. Loovisikute ja loomeliitude seadus on kirjutatud kitsalt kultuuripoliitika tööriistana ja seosed ülejäänud sotsiaalkaitse süsteemiga on kohati rabedad. Siin on ka huvikaitsepool teinud nõrka tööd. Seni ei ole olnud asjaosalisi, kes oleksid sotsiaalkaitse lünki märganud või need aktiivselt kõne alla võtnud. Väga viimase ajani, kui kultuuri­inimeste seas sotsiaalsetest garantiidest juttu tuli, siis räägiti eelkõige haigekassast. Teadlikkus näiteks pensionisüsteemist on seevastu pigem vähene. Loovisikud suhtuvad pensioni­teemasse sageli ka hoiakuga "töötan, kuni jala pealt kukun". See tundub abstraktse ja kaugena. Loometoetus on ajutine vajaduspõhine abiraha sissetuleku kaotanutele ega lahenda kõiki vabakutseliste probleeme. Osal läheb ju ka väga hästi või täitsa mõistlikult, lihtsalt sisse­tulekud on ebaregulaarsed. Paralleelselt peab tegelema ka sotsiaalmaksu pikema perioodi vältel summeerimise ja muude võimalike lahendustega. Need lahendused ei ole lihtsad ega kiired, sest selleks tuleb ilmselt ümber vaadata kogu sotsiaalkaitsesüsteemi korralduse alused.

Tahan veel rääkida loometoetusega seotud kommunikatsioonist. See on mu arvates kehv.

Eelmisel aastal maksti kümme korda rohkem loometoetusi kui varasematel aastatel, seda lisajõudu kaasamata, seega oli kõigi koormus ebainimlikult suur, aga kogemusi ja teadlikkust tuli muidugi kümnekordselt juurde ka. Nagu paratamatult ka segadust ja vigu.

Mind üllatas kevadel väga, kui vähesed loovisikud teadsid, et selline seadus kehtib juba aastaid. Olime siiani lootnud teavituses eelkõige loomeliitude peale ja ilmselgelt alahinnanud vaikselt kannatajate hulka, kes oma mures abi otsima ei tõtta. Arvan, et taotlejate arvu poolest me kriisieelsesse aega enam tagasi ei pöördu. Loovisikud on loometoetusest nüüd teadlikumad ja küllap on edaspidi taotlejaid rohkem ka ajal, mil kogu ühiskond ei ole kriisi veerel. Vabakutselisena üksi tegutsedes ei pruugi keerulised ajad käia alati globaalsete kriiside rütmis.

Olen oma tutvusringkonnas märganud, et loometoetust käsitletakse nagu stipendiumi või tunnustust. Võib-olla see tuleb harjumusest, sest kultuurisektor on väga võistluslik ja loovisikud peavad alatasa osalema konkurssidel.

Paljud kultuuriinimesed hindavad igasugust avalikku raha kui tunnustust ja privileegi. Loometoetus on siiski vajadus­põhine abi, mille andmise kriteeriumid sätestab seadus, toetuse saamise määrab raha olemasolu taotlemise hetkel, mitte valikukomisjon.

Siin kerkib ka üks põhimõtteline poliitiline küsimus, kas vajaduspõhist toetust – see peaks vabakutselistele asendama töötuskindlustushüvitise süsteemi – peab jagama kultuuripoliitika vahenditest ja kultuuriinstitutsioonide kaudu. Äkki peaks hoopis küsima, kas ühiskonnas on ka teisi sihtrühmi, kellel oleks sellest abi. Kindlasti on siin poolt- ja vastuargumente, aga on fakt, et võrreldes 2004. aastaga, mil praegu kehtivat seadust kirjutati, on töömaastik märkimisväärselt muutunud ka väljaspool loomesektorit.

Olen nõus, et kultuurivaldkonna kitsaskohtade lahendamist ei saa oodata ainuüksi kultuuriministeeriumilt. Muutuvas ühiskonnas on vaja niikuinii ümber mõtestada kogu sotsiaalkaitsesüsteem. Kui hakkasime kümmekond aastat tagasi rääkima kunstiväljal prekaarsest tööst, siis olime peaaegu ainsad. Nüüd on juurde tulnud jagamismajandus, platvormitöö, arvukad OÜd ja kõiksugu muud ebakindla töö vormid. Nende töövormidega seotud probleemidele peaks lahendusi otsima koos. Kultuurisektor saab sellesse protsessi panustada, sest meil on põhjalik eeltöö tehtud. Aga selleks peab aru saama, et vaja on mõelda laiemalt kui ainult kultuuripoliitika paradigma sees. Kultuurivaldkonna huvikaitseorganisatsioonidel oleks aeg sotsiaalkaitsest kõneldes raame nihutada.

Jah. Erinevalt paljudest teistest huvirühmadest on vabakutseliste puhul mureks ju see, et tegutsetakse üksi, neil pole keskseid tööandjaid, nad ei ole töövormipõhiselt organiseerunud. Igasugune eestkõnelemine ja -vedamine on sellises olukorras vajalik.

Räägin lõpetuseks ühe piinliku loo. Mul tekkis hiljuti küsimus, kas loometoetuse pealt arvestatakse pensionistaaži. Otsisin läbi kultuuriministeeriumi, loomeliitude, sotsiaalkindlustusameti ja pensionikeskuse kodulehed, lisaks veel loovisikute ja loomeliitude seaduse ning riikliku pensionikindlustuse seaduse. Tuleb välja, et tegemist on väga hästi varjatud saladusega. Selges keeles vastust ei leia ühestki neist allikatest. Läksin kergema vastupanu teed: selle asemel et lugeda läbi loovisikute seadus ja otsida sealt üles bürokraatia keeles sõnastatud juhtlõng, helistasin sotsiaalkindlustusameti infoliinile, kust sain eitava vastuse. Usaldasin seda teavet, kui kirjutasin Müürilehele artiklit. Pärast lehe trükkiminekut sattusin uurima loov­isikute seadust ja taipasin, et too ametnik oli eksinud. Õige vastus on, et loometoetuse pealt arvestatakse pensionistaaži. Mul on hirmus häbi, sest esitasin ajalehes väärinfot. Pean selle vea eest loomulikult ise vastutama, aga minu meelest on midagi väga õpetlikku selles, kuidas see olukord tekkis. Ei ole mitte ühtegi allikat, mis selgitaks vabakutselisele loovisikule selges keeles, kuidas suhestub loometoetus ülejäänud sotsiaalkindlustussüsteemiga. Loometoetus paistab olevat nii erandlik ja vähe tuntud meede, et selle peensusi ei tunne ükski ametkond. Ma ei jõua siin üles lugeda kõiki apsakaid, mille tunnistajaks olen kas või ise olnud ministeeriumi, loomeliidu või ametkondade tasandil, aga toon veel ühe näite. Eelmisel aastal otsisin vastust küsimusele, kas loometoetuse peab tuluna deklareerima. Pöördusin kultuuriministeeriumi, kust mul soovitati vastus maksuametist ise välja uurida. Helistasin tookord samuti ameti infoliinile ja sain eitava vastuse, aga vahepealsete kogemuste valguses ei julge ma enam seda infot usaldada. Kuhu peaksin õigupoolest oma küsimustega pöörduma?

See ongi suur nõrkus, et mitte keegi ei ole praeguse süsteemi täielik ekspert, ei ministeeriumides ega loomeliitudes. Minu hinnangul võiks lahendus seisneda selles, et luuakse keskne üksus, kus tegeletaks toetusega kõigis etappides, nõustataks ühtviisi nii abivajajaid kui ka poliitikakujundajaid. See oleks praegusest lahendusest odavam, aga ka töökindlam ja bürokraatiavabam.

Selle kogemuse valguses täpsustame ka ministeeriumi kodulehte: seal on juba olemas vabakutselistele suunatud sotsiaalkaitse infokogum, aga konkreetselt loometoetusega kaasnevat tagatiste teemat ei ole tõesti kajastatud. Olgu siin siis selgelt üle öeldud, et pensionistaaž on sotsiaalmaksustaaž: loometoetuselt makstakse sotsiaalmaksu ja sellega kaasneb nii ravikindlustus kui ka pensioniarvestus.

Kuidas saavad vabakutselised loov­isikud loometoetuse ja loovisikute seaduse täiendamise protsessi panustada?

Valmistame praegu ette põhjalikku analüüsi nii seaduse toimimise kui ka valdkonna muutunud vajaduste hindamiseks. Üks osa sellest on Praxise uuring "Vabakutselised loovisikud, nende majandusliku toimetuleku mudelid ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavus", mis peaks esimest korda andma kultuurivaldkonna vabakutseliste vajadustest võimalikult kõikehõlmava pildi koos poliitikasoovitustega. Panen siinkohal kõigile vabakutselistele südamele, et kui uuringu läbiviijad – kultuuriväljast sõltumatu neutraalse osalejana – teie poole pöörduvad, ärge kartke nendega infot jagada. Poliitikakujundamine peab põhinema teadmistel, mitte tunnetel ega muljetel, seega: mida ausam pilt avaneb loovisikute toimetulekust ja muredest, seda täpsem on ka riigipoolne lahendus. Ministeerium omalt poolt asub juba õige pea koos vabakutseliste ja loomeliitudega, aga ka teiste ministeeriumidega hindama seaduse senist toimimist ning läbi rääkima lahenduskäike, et valmistada ette eelnõu, millega luua ajakohasem ja loodetavasti õiglasem toetussüsteem.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: