"See on äge maailm, see on nii kreisi. See on huumor edasijõudnutele. Need inimesed, kes tulevad ridiküliga, et nüüd hakkab teater, nad võivad natuke ehmatada, aga edasijõudnutele on see maiuspala," rääkis Seeman. "Ma tean, et paljud inimesed, kui kuulsid, et Endla teatris tuleb Kokkola, olid väga õnnelikud."

"See on tõesti päris elu, seda tuleb teha väga tõsiselt ja siis on see erakordselt naljakas," lisas Vaarik. "See on väga hea näidend. Meil on au Leea ja Klaus Klemola Kokkola saagat juba kolmas kord esitada. See, mis meil praegu käsil on, on dramaturgiliselt kõige tugevam, nad on arenenud."

Vaarik rääkis, et lavastuse dramaturgia on väga tugev, lavastaja on usaldusväärne ning partnerid on unistuste partnerid.

Sepo Seeman nimetas lavastust 'kreisiks'. "See kaader, kes seal kokku on sattunud, kes proovivad iga hinna eest head inimesed olla ja üksteist aidata ja, mis seal salata, ka kogu aeg ellu jääda. Ja ega alkoholgi ei ole võõras, see on igapäevane kohustuslik asi," rääkis ta.

Andrus Vaarik kinnitas, et Soomes Kokkolas toimuva tegevustikuga lavastus ei ole kindlasti pilge soomlaste üle. Huvitav nüanss lavastuses on see, et Vaarik ja Seeman mängivad lavastuses mehe-naise abielupaari. "See viimane näidend on küll universaalne. Minu abikaasal Martti Piano Larssonil on sõltuvus inimesi aidata. Mina olen 75-aastane Marja-Terttu Zeppelin ja mul on sõltuvus pakasest," rääkis Vaarik.

"Leea Klemola Tamperes esmalavastuses pani Heikki Kinnuneni mängima seda Marjat, sest seal oli üks koht, kus teda tuli näkku lüüa ja ta ütles, et see on nii õudne, kui mees lööb naist laval, et las siis olla kaks meest," selgitas Vaarik, miks "Arktilistes mängudes" mees naist mängib.

Koroonaviiruse tõttu mõnda aega proovikohtumisi ei toimunud. "Meil on üle hulga aja võimalus kokku saada, muidu oleme teinud Zoomis proovi," rääkis Seeman, lisades, et ka selline proovitegemine töötab, aga midagi jääb lõpuks siiski puudu.

"Me loodame hinge kinni hoides, et see 13. märtsi esietendus saab teoks, me oleme teineteisest puudust tundnud."