Arvustus. Torm nimega God Is An Astronaut imeb su sisse ja sülitab siis välja

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
God Is An Astronaut Autor/allikas: Bandcamp

Uus plaat
God Is An Astronaut
"Ghost Tapes #10" (Napalm Records)
9/10

Ligemale 20 aastase ajalooga Iiri post-rock ansambel God Is An Astronaut on keset jätkuvat pandeemiat välja tulnud albumiga, mis pole lihtsalt nelikümmend minutit muusikat, vaid emotsionaalne kogemus algusest lõpuni. Sündinud ülemaailmses kriisis ning sellega kaasnenud psühholoogilise ja füüsilise kannatuse sümbioosist, mis on ühtaegu täis üksildust, nukrust ja ärevat ängi, on see intensiivne ja võimas album. See on kunstiteos ansamblilt, kes on saavutanud meistriklassi selles, kuidas muusikaga silmapaistvaid maailmasid luua.

Kümnes kauamängiv "Ghost Tapes #10" kätkeb endas täpset pilti maailma haaranud kriisist, millega me siiani toime püüame tulla ning kõlab nagu ajastule ainuomane ärevus ja üksildustunne, mis täidab siiani pimedaid öid ja veel hämaraid päevi. Kuigi esmakordselt jõudis eestlasteni isolatsioon ajal, mil päikese osakaal päevades aina suurenes, on kogu God Is An Astronaudi album midagi universaalselt ängistavat ja ainulaadselt haaravat, mis peaks ka trotslikumatele kuulajatele pakkuma meenutust meelemasendusest ja eraldatusest, kammitsetusest ning vägisi ligi tikkuvast kurbusest ja murest.  

Täielikult instrumentaalne album on pelga 37 minuti kohta siiski ääretult mõttetihe ja rikas. See on algusest lõpuni enesekindel, struktuurilt ambitsioonikas ja tehniline, kus emotsiooni arvelt pole tehtud ühtegi kompromissi. Sõnad oleks kogu selle tundetulva juures liiast olnud ning sentiment ebameeldivalt notoorseks muutunud. Kosmiline post-rock kõlapilt muudab iseenesest kogu plaadi pea paatoslikult kaalukaks, kuid flirt doomiliku metalmuusikaga hoiab seda klišeedesse langemast.

 "Ghost Tapes #10" ei ole lihtsalt tundeelamuslik tõlgendus maailmast, kus me hetkel elame, ning tunnetest, mis sellega kaasnevad, vaid see on omaette sentiment. See oletseb kuskil iga päevaga aina enam ahenevate ja klaustrofoobiliste magamistoaseinte, tehistlikust valgusest täidetud ja kliiniliselt lõhnavate toidupoodide vahepeal, kammitsedes ja murdes aeglaselt kirkalt säravat vaimu.

God Is An Astronaut paneb selle albumiga depressiooni kõlama nagu see oleks lihtne ja leebe. See on peenekoeline ja viimseni läbimõeldud mõttepilt melanhooliast, mis vaabub sundimatult õu ja imposantsuse vahel, olemata kumbki. Samal ajal on kogu album kahtlemata nii atmosfääriline kui ka melanhoolne ning hooti suisa jõhker, tõmmates armuheitmatult enesesse nagu pöörane torm.

Iga pala albumil kõlab pisut kibedalt ja valuhellalt, nii et peaaegu on tunda, kuidas melanhoolia oma teravad küünised tihedamalt kuulaja ihusse pigistab. Ometigi on kogu albumis midagi lootustandvat, lihtne meenutus hingepimeduse ajutisusest. Sääraselt jutustatud emotsionaalne ja inimlik protsess teeb "Ghost Tapes #10" terviklikuks albumiks – igatsuslikud tundevirvendused, pimedus ja süngus ning sellele järgnev soe ja pea arglik taideline puänt ühtekokku on midagi lihtsalt samastutavat.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: