Religiooniuurija: "Eesti Laulu" võistluslugude tekstid tegelevad peamiselt ajaga

Foto: Kairit Leibold/ERR

Muusikateadlased ja keeleinimesed tutvusid Klassikaraadio palvel "Eesti laulu" finaali pääsenud lugudega. Võistluspalasid analüüsisid muusikateoreetikud Saale Konsap ja Kerri Kotta, klassikaline filoloog Neeme Näripä ning religiooniuurija ja luuletaja Siim Lill.

Neeme Näripä ja Siim Lille sõnul oli "Eesti laulu" finaali jõudnud laulutekstide näol tegemist huvitava lugemismaterjaliga. "Me nägime väga eriilmelisi lugusid nii kujundite, ülesheituse poole pealt, oli mina-positsiooni palju, aga oli ka jutustaja pilgu läbi kõneldud lugu. Soovitav on siiski neid tekste koos muusikaga kogeda," räägib Näripä.

Siim Lill tõi välja, et need tekstid peamiselt tegelevadki ajaga. "On mingi ootus, lootus, kahetsus või minevikku vaatamine. Aega ei ole raista. Ja Koit Toome on nii pessimistlik, et on lausa hilja, ei olegi enam midagi teha," ütles Lill.

Ka muusikateoreetikud Saale Konsap ja Kerri Kotta nentisid, et lugusid analüüsides osutus esmapilgul mitte nii huvipakkuv materjal paeluvaks. Muusikateoreetikutena huvitas neid teose struktuur. "Me tegelesime tavapärase harmooniaanalüüsiga ehk kuulmise põhjal tuvastasime lauludes kasutatavad harmooniad või akordid," kirjeldas Kerri Kotta analüüsimeetodit."Vaatasime just seda momenti, kuidas need akordijärgnevused vastavad klassikalisele standardile ja kui nad ei vasta, siis kuidas see kõrvalekalle võiks olla seotud lauludes edastatava sõnumiga," lisas Kotta.

"Ühe väga huvitava tendentsina kerkis üles see, toonikasse jõudmine oli pagana raske. See ei õnnestunud enamikes lugudes," ütleb Kerri Kotta. "Üllatuslikul kombel see toonika tuli kas struktuuri või meetrumi nõrgal osal, ta oli justkui kaunistav harmoonia, mitte lahendus. Ja kui see esimene ka kõlas, siis väga harva oli see ette valmistatud viienda kolmkõla ehk dominandina. Klassikalise harmoonia seisukohast on see ebatavaline," selgitasid muusikateoreetikud.

Erandina tõid nad esile Andrei Zevakini ja Pluuto loo "Wingman", kus oli toonikat väga palju, sest kõlaski vaid kaks akordi – I ja V. "Sellist primitiivset arusaamist inimsuhetest olekski natuke veider väljendada väga peene ja keeruka harmooniaga," arvas Kotta.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: "Helikaja"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: