"Me alati võtame külalisi vastu väga personaalselt. Keda huvitab rohkem, talle räägime põhjalikumalt, keda huvitab vähem, siis räägime vähem. Siin on olnud suisa ka viietunniseid ekskursioone, nii et tegelikult see ongi alati see, kuidas ja kui põhjalikult inimene soovib infot vastu võtta," rääkis muuseumipedagoog Romet Pazuhanitš.

Külastajate tähelapanu haaravad näiteks madalate lagedega reheelamu ja 1928. aastal loodud pood, kus kaubavalik ulatus toona niidist ja nööbist hoburakmeteni.

"Mida ei olnud mõtet müüa, olid näiteks piim ja liha, sest mis sellest müüa, kui talurahval on see endal kodus olemas. Algul oligi talumeestel selline väike pood, aga kuna sel ajal oli Lätis alkohol kallis ja meil odav, siis lätlased käisid meilt alkoholi ostmas ja talumeestel muidugi äri õitses," rääkis muuseumi külastusjuht Mare Tamtik.

Kauplus eksisteeris 1940. aastateni, mil ühisuste kauplused likvideeriti ning sõja ajal sai kauplusest saksa staap. Vahepeal kandis kauplus ka vallamaja, raamatukogu ja õpetajate ühiselamu rolli.

Muuseumi rajas aga 1948. aastal Alfred Lepp, kelle eestvedamisel tuli kokku kodu-uurimisring. Ringi eesmärk oli talletada vanu esemeid ja nende lugusid.