Kadri Tüür Smuuli ja sinise humanitaaria nimel

Aprilli keskpaigas möödub 50 aastat armastatud rahvakirjaniku Juhan Smuuli surmast ja järgmise aasta 18. veebruaril tähistatakse tema 100. sünniaastapäeva. Klassikaraadio kirjandussaate "Gogol" stuudios oli Eesti juhtiv Smuuli-uurija, ökokriitik, kirjandusteadlane, õppejõud ja literaat Kadri Tüüri, kes on Muhus Koguvas ka Smuuli naabrinaine.

Mis on ökokriitika, millised on ökokriitika kesksed tõekspidamised ja uurimisküsimused?

See suund sai alguse kaheksakümnendatel aastatel Ameerikas, kus esmalt keskenduti looduskirjandusele. Meie eredaim näide on loomulikult Fred Jüssi, kes lisaks tekstidele on loonud fotosid, helimaastikke ja osalenud peaosalisena ka endast kõnelevas filmis. Aga ilusate looduskeskkondade kujutamise juurest on ökokriitikas edasi liigutud laiemalt selleni, kuidas inimene end ümbritseva keskkonnaga suhestab. Selles keskkonnas tehakse ju tegusid, mida ei peaks tegema. Kuidas need mõjuvad inimestele, kes selle keskkonnamuutuse ohvriks langevad? Olgu siis naabrusesse kerkiva tuumajäätmete ladustamise lao või kaotatud koduküla näol, mis elektrienergia tootmiseks loodavate paisudega juhtub. Ökokriitika väli on muutunud järjest laiemaks.

Juhan Smuuli looming jääb peaasjalikult eelmise sajandi keskpaika. Kuidas on Smuuli võimalik tänapäeval ökokriitika abil mõtestada?

Väga hästi, see on tänuväärne materjal, eriti just see, mida tegi Juhan Smuul – vahetu ja isiklik ilukirjandus. Juurde tuleb veel ajalooline mõõde ja see, kuidas inimesed erinevatel ajaloolistel perioodidel või ka ideoloogiate raames on enda asendit keskkonna suhtes kujutanud. Kui mõtleme tagasi Smuuli tegutsemisajale 20. sajandi keskpaigas, oli sellal väga tugevalt esil mitšurinlik ideoloogia: me ei oota looduselt armuande, vaid võtame ise ja tagajärjed ei huvita kedagi. Smuuli loomingust tuleb välja, et teda huvitas see väga. Näiteks on tema raamatu "Kirjad Sõgedate külast" teine kiri pealkirjaga "Tapetud puud", kus ta valutab südant selle pärast, et inimesed on täiesti mõttetult ja arulagedalt raiunud maha põlvkondade kaupa alles hoitud põliseid tammepuid.

Ilukirjandus on väga hea ja tänuväärne materjal võrreldes näiteks arhiividokumentidega. Ilukirjanduslik tekst annab edasi vahetut suhtumist ja emotsiooni palju täpsemini. See, mis on kirjas ametlikes dokumentides, ei pruugi anda adekvaatset pilti sellest, mis tegelikult toimus, sest neid kirjutatakse ikkagi võimude jaoks ja võimudele meeldival viisil.

Smuul sai ka loodustekstide, 1959. aasta reisikirja "Jäine raamat" eest Lenini auhinna. Milline on Smuuli loodus?

Siin tuleb korraks tagasi põigata ökokriitika mõiste juurde, mida inglise keeleruumis on määratletud väljendiga Green Humanities, mis on omakorda pannud mõned ärksamad uurijad küsima – mis mõttes green? Loodus ei ole ainult roheline ja paigalseisev! Kus on meie Blue Humanities, kus on merekeskkonda ja rannikukeskkonda kujutavad teosed? Üks kaasaegsete keskkonnaliikumiste alusepanijaid Rachel Carson oli ise merebioloog, kelle teosed kirjeldavad ookeanielu ja rannikuelu, inimese suhet ookeanikeskkonnaga ja sigadusi, mida inimene seal korda saadab. Sinise keskkonnahumanitaaria lähenemine Smuulile on hästi tulemuslik ja ootab suuresti veel tegemist. Mina võin praegu lehvitada siin ainult ühe artikliga, mis on ilmunud Taivani ajakirjas Concentric ja eestikeelne versioon Keeles ja Kirjanduses pealkirja all ""Jäine raamat": 50 aastat hiljem".

"Jäine raamat" on teos, mille eest Smuul sai Lenini preemia ja mis on kirjutatud ideoloogiliselt tundlikul teemal, Nõukogude Liidu kompleksekspeditsioonist Antarktikasse 1956–1957, kus Smuul osales ametlikult Pravda korrespondendina. Ta kirjutas sellest väga isiklikku päeviku ja tegelikult on hämmastav, et ta sai Lenini preemia, mitte teda ei pandud selle eest vangi, et ta kirjutab mingitest täiesti teistsugustest asjadest, kui ühelt kangelaslikult Pravda korrespondendilt võiks eeldada. Seal ta mõtiskleb väga palju vee kolme oleku üle jääna, veena ja uduna ning omistab nendele suuri sümboltähendusi. Huvitav on siin tõdeda, et Smuuli jaoks kujutab jää endast surma võrdkuju või metafoori.

Kuidas võrrelda Smuuli aja ja tänapäeva Antarktika problemaatikat? Mulle tundub, et tänapäeval me pigem kardame, et jää kaob.

Kui Smuuli ajal oli Antarktikasse minek nagu minek täiesti teise kohta, maailma lõppu, peaaegu nagu eepiline Kalevipoja-retk, siis tänapäevaks on saanud selgeks, et tegelikult on maakera üks väga tihedalt kokku kootud kompleks ja kõik tarbimisotsuseid teises maakera otsas mõjutavad seda, mis toimub Antarktikas. Rootsis on käimas üks Antarktika kultuuripärandi uurimise projekt, milles osaleb ka eestlane Kati Lindström, kes on samuti algselt kirjandusteadlane ja semiootik. Seal vaadatakse, milliseid jälgi pooleteistkümne sajandi pikkune inimtegevus on sinna mandrile jätnud. Siin tuleb Smuul jällegi väga abiks. "Jäises raamatus" räägib ta süüdimatult sellest, kuidas õlivaate visatakse baaside juures lennukite pealt alla – noh, mõned lähevad puruks, mis seal ikka, enamus jääb terveks! Selle väga õrna keskkonnaga käiakse üsna tööstuslikult jõhkralt ümber. See on väga silmiavav ja vaadet avardav lugemine ka tänapäeval.

Aga Smuul ei käinud mitte ainult Arktikas, vaid ta osales erinevatel ekspeditsioonidel ka avamerel ja nägi merd ka täiesti teisest küljest.

Võib olla kõige ägedamal merereisil käis ta 1955. aastal enne "Jäise raamatu" kirjutamist, kui oma küla mees Vaino Noor võttis ta kaasa heeringatraaleri SRT pardale püüdma heeringaid Atlandi ookeani põhjaosas. Viiekümnendate aastate isikukultus oli läbi elatud, Stalin oli surnud, Smuul oli kirjutanud Stalini surma puhul luuletuse "Kui isa suri". Smuul oli täiesti isikukultuse torudest läbi tõmmatud ja ta ei teadnud, mida edasi teha. See Atlandi merereis tuli ilmselt nagu taeva kingitus. Ta sai minna eemale kõigest sellest, mis siin maa peal oli olnud. Ega ilmaasjata järgnenud sellele "Merekloostri" nimeline tsükkel luuletusi. Ta sai selles piiratud ruumis väga karmides tingimustes rutiinset tööd tehes järele mõelda. Ta suutis saavutada mingi leppimise iseendaga ja sisemise tasakaalu ning see oli hästi produktiivne reis. Selle tulemusena lõi ta ühe tsükli luuletusi, kirjutas lastele raamatu "Meremees Murka", täiskasvanutele näidendi "Atlandi ookean" ja lisaks veel jantliku hiigelföljetoni "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol".

Atlandil nägi Smuul tööstuslikku heeringapüüki. Kas me tänapäeval üldse mõistame seda, mida tähendab mere tarbimine peatoidusena?

Mulle tundub, et ei mõista ja siin on meil sinisest keskkonnahumanitaariast tõsine puudus. Võib olla on siin taustal see, et meie Nõukogude minevikus oli merel käimine tavainimesele peaaegu kättesaamatu ja praegu käiakse merel enamasti lõbusõidu eesmärgil. Kutselisi kalapüüdjaid on jäänud järjest vähemaks.

Mis ootab meid sellel Smuuli mitme juubeli aastal ees?

Programm pole ju paigas, aga üldiselt tahaks küll, et tekiks rohkem huvi justnimelt sinise keskkonnahumanitaaria vastu, mere ja merekujutuse ja merekirjanduse vastu. See on tegelikult hästi spetsiifiline valdkond, mida adekvaatselt saab uurida ja kirjeldada inimene, kellel on endal isiklik merekogemus mingilgi moel olemas. Kui seda teha lihtsalt kirjutuslaua tagant, siis on tulemus hale.

Pikemalt merest ja Smuuli mantlipärijatest praeguses Eestis kirjandussaates "Gogol".

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Gogol"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: