Johanna Ross. 2020. aasta lühiproosa: kriis elus, buum kirjanduses

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Armin Kõomägi. Autor/allikas: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES/SCANPIX

Johanna Ross tegi Loomingus mahuka ülevaate Eesti autorite 2020. aastal ilmunud lühiproosast.

Läinud aasta oli lühiproosa jaoks viljakas. "Müürilehe" aastakokkuvõttes kõneldi "massive novellibuumist", mis hinnati niihästi kvantitatiivseks kui ka kvalitatiivseks.1 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiate kuuest proosanominendist neli on lühiproosakogud (Martin Algus, Meelis Friedenthal, Aino Pervik, Piret Raud; lähemalt vt allpool) — see on üsna ebaharilik vahekord.2

Tõsi, novelliplahvatust on nimetatud ka näiliseks: osaliselt olevat tegu juhusega, osaliselt võivat põhjuseks olla see, et novellikogudele pööratakse lihtsalt rohkem tähelepanu kui mõne aja eest.3 Nõus, juhuse ega näivuse osakaalu ei maksa alahinnata üheski kirjanduslikus hierarhias. Samuti ei arva ma, et pealkirjas ära toodud kriis elus ja buum kirjanduses oleksid tingimata omavahel põhjuslikus seoses. Ometi annab juba see näivus põhjust alustada ülevaadet lühi­proosakogude vaatlemisega (erinevalt eelmisest aastast, mil ülevaataja Made Luiga käsitles lühiproosa peamise areenina kirjandusajakirju ja struktureeriski oma teksti just sedakaudu).4

Tänapäeva kergus

Nüüdisaegse eesti lühiproosa huvilisel võiks olla südamel kaks küsimust: kas nalja saab ja kas puänt ikka on? 2019. aasta novelliparemikku iseloomustades tõi Mart Velsker läbiva joonena esile just huumori, tõdedes, et novell kontsentreeritud kujul on õigupoolest anekdoot.5 Mina ise olen väitnud, et naljategemine on esiplaanil terve viimase kümnendi novellistikas.6 Puändi probleemi on arutatud palju, Märt Väljataga tuletas hiljuti meelde, et novelli mõiste sisaldab kaht vastandlikku poolust: avatud, juhuslikuvõitu elupildike ning äärmuseni tihendatud, sh sageli puänteeritud kunstiline tervik.7 Arne Merilai äsjasest artiklist ilmneb aga eredalt: kuigi me võime suurepäraselt teada, et puänt ei ole novelli paratamatu koostisosa, püsib vähemasti eesti publikus tugev puändiootus.8 Tuglase auhinda võib saada ka teisiti, aga ikkagi igatsetakse tihendatud-lõpetatud novelle. Merilai visandab koguni väikese puänditüpoloogia, mille kaudu on võimalik tuvastada puänt seal, kus seda esmapilgul ei leidu.

Lühike vastus läinud aasta kohta on, et nii nalja kui ka puändiga on hästi. Minu silmis moodustavadki 2020. aasta lühiproosakorpuse ühe tipu või tuumiku hoolikalt konstrueeritud, vähemasti mingil määral koomilised ja puänteeritud tekstide kogumikud. Sealsed lood on tänapäevased ja kerged, aga seda mitte ilmtingimata halvas mõttes ("kerge meelelahutus"), vaid väljapeetult ja taotluslikult.

Kultuurkapitali žürii valikust kuulub siia alla Piret Raua "Kaotatud sõrmed". See ei ole küll otseselt naljaraamat, fantaasiad kalduvad kohati lausa süngusse, kokkuvõttes aga jätavad kerge, kuiva ja portselaniselt läbipaistva mulje. See mulje peab tulenema puhtalt kirjutuslaadist, kuna temaatiliselt on lood mitmekesised, autor on lausa rõhutanud, et katsetas teadlikult pugemist erisuguste minategelaste nahka.9 Tõesti leidub nende hulgas naisi ja mehi, noori ja vanu, perekonnainimesi ja üksiklasi. Kohati on need kirjud tegelased nii sarnaselt läbi kirjutatud, et kipuvad ühte sulama: haprad, natuke külmad ja kummalised minad veel külmemas ja kummalisemas maailmas. Mõni jutt jällegi eristub, näiteks reipalt must "Meie aed", kus hoolitsevad vanemad raiuvad veidraid pilte joonistaval lasteaiaealisel pojal sõrmed otsast, et tal elus liiga palju pahandust ei tuleks. See on korduv motiiv, ka novellikogu nimilugu räägib naisest, kellel hakkavad sõrmed ükshaaval kätelt kaduma. Raua portselanisus ei ole igatahes päris samasugune nagu Kai Aareleidil — tunda on õrna sirutust millegi muu, kummastavama poole.

Miskipärast kipun "Kaotatud sõrmi" oma peas paari panema samas kirjastuses ("Tänapäev") välja antud Tauno Vahteri koguga "Pikaajaline kokkusaamine". Vahter katsetab samuti eri tüüpi minategelasi, lisaks veel erinevaid jutustamisrežiime, süžeid ja pinge kasvatamise viise. Siin on Raua moodi hoolikalt kujundatud tekste, aga kujundatakse neid selgemini selles suunas, et nalja saada: lasteaialapsed korraldavad mässu; naisterahvale meeldib kalapüük nii palju, nagu naisterahvastele tavaliselt ei meeldi; kortermajja kolib vaimne tervendaja, kes keskendub seksuaalsusele; Laose mees pügab spirituaalsust jahtivat Eesti turisti. Vahepeal aga meenutatakse üsna isiklikus võtmes nõukogudeaegset noorust ja lapsepõlve ning aastatuhande vahetuse Tartu ülikooli. Päris portselani selles ei paista, Vahter kirjutab selleks liiga lõbusalt ja ladusalt. Nii lõike kui ka lauseid puänteeriv rõõmus kirjutuslaad ühendabki raamatu eri masti lugusid. Kui hinnang "ladus" kõlab ridadevahelise solvanguna, ei pea seda nii võtma — kurnatud ülevaatekirjutaja suust on see suur kompliment, pealegi ei kaota Vahteri tekst selle juures tihedust.

(Muide, vahva faktina: Vahteri mitmes jutus on ühiseid motiive mõne teise läinud aasta novelliautoriga. Nii Vahteril kui ka Ester Urbalal on ühe novelli puändiks kohtumine kuulsa jaapanlasega; nii Vahter kui ka Kärt Hellerma kasutavad motiivina avangardset lavastajat, kes šokeerib teatrietenduse publikut kajakatega. Võiks öelda, et kirjastajana tabab Vahter kaasaegse kirjanduse kinniskujundeid lausa lennult.)

Kõige puhtam naljategemine on Armin Kõomäe kogu "Perifeeria kangelased", mis koosnebki pigem humoreskidest. Teemad ja olukorrad on päeva­kajalised: idufirma rajamine, müügiagendid kaubanduskeskustes, eesti suusataja meeleheitehetk ja nõnda edasi. Igast niisugusest tänapäeva tegelikkuse motiivist arendab autor mõne groteskse olukorra. Kõomägi ise tundub olevat uhke ja rõõmus oma uue meetodi üle: piirata iga jutt 1000 sõnaga.10 Minu jaoks muutus see siiski konveierlikuks, pisikesed naljalood trügisid üksteisele selga ja kaotasid võlu. Sestap ma raamatut ühe soojaga läbi lugeda ei soovita. Sellises kontsentreeritud vormis torkas ka silma, et paljud naljad on kaunis onuheinolikud — ei aita ükski distants, filter, ebausaldusväärne jutustaja ega metafikt­sionaalne võte, kui loo intriigiks on see, et lapihaisulises sööklas töötab maailma kõige seksikam naine ("Viga"), või kui pensionifondide teemalise novelli lõpukujundina ilmuvad rasedustestile üksteise järel "esimene sammas, teine sammas, kolmas sammas" (lk 60). Samal ajal ei eita ma autori kohatist vaimukust, positiivselt jäi meelde näiteks lugu juhmist turistiperekonnast, kes läheb sõjapiirkonda päikesereisile ("Perepuhkus").

Naljategijate hulgas on ka päris sihiteadlik sürrealistide-absurdikirjanike sektsioon. Võib-olla ei tohi Toomas Raudamit ("Loe, lood, loe!") üldse niimoodi nimetada, tema eesmärk tundub enamasti olevat pigem tõsimeelne teadvuse piiride kompimine ja niipalju kui tema tekstis absurdi on, seisneb see pigem keelest tõukuvas automaatkirjutuses. Aga kui ennast sinna sisse lugeda, teeb ju nalja küll — ütleksin, et eriti nüüdses kogus. Selles on toredaid kohti, näiteks väike vihane passaaž sõna "sedasi" vohamise kohta eesti kirjanduses — "salalik reetmine, iseeneselik püksikummi lõdvendamine, meelelahutuse võit, mis lõhnab nagu mädanev õunaaed" (lk 137).

Hoopis loetavam ja peavoolulikum on aga Ave Taavet oma debüütkoguga "Valerahategija", mille lõbusad ja kiire kuluga fantaasiad meenutavad kohati Priit Pärna multikaid (vanamees toidab tuvide asemel kiluparve, vana meremees muutub rosinaks). Autor ise kirjeldab oma loomingut "idaeuroopa maagilise realismina", mööndes ühtlasi tänuvõlga Andres Ehinile.11 Ma ei ole kindel, kuivõrd raamatust õhkub idaeuroopa maagilist realismi ja kuivõrd lihtsalt vene eksootikat: mõned tegelased on vene nimedega, viidatakse vene kirjanikele ja kunstnikele (Taavetil on visuaalkunstidega lähedane suhe), vahel toimub tegevus otsesõnu Venemaal, näiteks loos "Täispilet", mis jõudis enne ilmuda "Värskes Rõhus" ja ongi ilmselt ajakirja suurim proosavõit läinud aastast. "Täispilet" räägib kummalisest muuseumist, mis kogub ja eksponeerib muuseumitööta­jaid, kusjuures eksponaadi rolli satub lõpuks ka külastajast minategelane. Natuke kõlab see ju nagu eksotiseeriv rubriik "Võimalik vaid Venemaal". Kuid Taaveti tekstide temaatika ei ammendu sellega ning norimisest hoolimata on raamat tore ja pakub vaheldust.

Mineviku raskus — kuigi mitte ainult

Üht- või teistviisi kergetel tänapäevalugudel on olemas ka selge vastukaal. Et selle järele on igatsust tuntud, näitab ehk Martin Alguse novellikogu "Taga­maa" jõudmine kultuurkapitali nominentide hulka. Stsenarist ja näitekirjanik Algus murdis mõne aasta eest jõuliselt proosaväljale, kui sai kultuurkapitali aastaauhinna oma põnevikku kalduva debüütromaaniga "Midagi tõelist". Sama liin jätkub selles mõttes, et autori pretensioonid justkui üha kasvavad: põneviku järele proovinud, tahaks ta nüüd hakata tegema üha õigemat, pärisemat ja kõrgemat ilukirjandust. "Tagamaa" koosneb lugudest, mis kaardistavad Eesti elu XX sajandil. Natukene klišeelikust teemapüstitusest annab märku see, et tegevus toimub tihti maal, raamatust leiab hulganisti troostituid kirjeldusi hallivõitu loodusest, tegelastel ei lähe ülearu hästi ja tihti vaevab neid meelte­segadus. "Kõik oli ühtviisi porine, kivid, murulibled, söötis põllud, puud ja põõsad, päike ja pilved" (lk 38) — selles on mingit arhailisust, ähmaselt meenub Jaan Oks, kuigi nii hulluks asjad ei lähe. Päriskirjanduse tegemise tuules ei taha autor üleliia seletada ega lihtsustada, vaid eelistab näidata. Kuna näidatakse neidsamu halle maastikke ja meeltesegadust, võib selle käigus ajuti veidi igav hakata. Ometi kõlbab mõnigi lugu lugeda, näiteks kompaktsem "Põgenikud". Autori käekiri eristub niihästi tema enda varasemast loomingust kui ka üldisest kirjanduspildist.

Teema ja tonaalsuse poolest sobib siia järele klassik Mats Traadi "Abielu viies päev", kus samuti on jutuks peamiselt eelmise sajandi raske maaelu. Tunnetest rääkida ei ole kombeks, kuid seda enam pulbitsevad need pinna all ja ootavad, et kirjanik nad napis ja tõsises stiilis paari täpse suletõmbega üles tähendaks. Enim rabas lugedes tugev mulje, et selles raamatus ei ole midagi, mis XXI sa­jandit kas või ette aimaks: kuigi lood on kirjutatud viimase kümnendi jooksul, võinuksid need sündida ükskõik millal kirjaniku 60-aastase karjääri jooksul. Võimalik küll, et see mulje on petlik ja Traadi loomingu põhjalikum tundja lükkaks selle ümber. Huvitaval kombel näitlikustab see kogu hästi enne põgusalt mainitud vastandust amorfse vormiga novelli ja äärmuseni tihendatud novelli vahel: raamatu esimese poole moodustavad pikad mõtlikud elupildid (kaugemast ajaloost), teise poole mudellikud pisivormid (lähemast ajaloost).

Natuke Traadi moodi kas ajast päris väljas või siis otsaga 1970-ndates on ka Arvo Valton Vallikivi kogutud teoste 26. ja 27. köites ilmunud novellid ja laastud — ideepalad, millest mõnes sõna otseses mõttes järjepanu loetletakse looduse kõige suuremaid imesid ("Raamaturiiul"), suuri küsimusi olemise kohta ("Ülesanne") või monumendiväärilisi ideid ("Tallinna monumendid"). Ilma selle taustata oleks kõhe pärast #MeToo-d ja kõike muud lugeda näiteks "Sigitajat", mis räägib vägistatud Kaie lapsesaamisest ja kasutab eemaletõukavas toonis enam-vähem kõiki võimalikke klišeid, mis nende laetud teemadega seonduvad — aga ehk ei lase maestro ennast kõigutada minu kõhedusest, ja ehk ei pea ka mina laskma ennast kõigutada sellest loost. Siinse kirjatüki üht teemapüstitust arvesse võttes olgu ära mainitud, et üks novell räägib nalja­teemaliste aastakonverentside sarjast, kus parasjagu on kätte jõudnud teema "Meetmed nalja ohjeldamiseks" ("Nalja vastu"; kõik siin loetletud lood pärinevad 26. köitest).

Veel üks nominatsiooniga pärjatu on Meelis Friedenthal ja tema novellikogu "Kõik äratatakse ellu". Sellegi miljöö on minevikuline, olgu eelajalooline, uusaegne või kas või leegitsev varanõukogude periood, kuid lugudes leidub alternatiivajaloolisi, mütoloogilisi ja fantastilisi motiive, ühesõnaga kõike mitte­realistlikku. Friedenthalist ongi saanud eesti ulme ühenduslüli peavoolukirjan­dusega. Ta sobib esindusfunktsiooni mõlema poole pealt väga hästi, kuna ei pelga žanriulmet, aga kirjutab ka tavakriitikute huviorbiiti jäävaid teoseid, peale selle on doktorikraadiga teoloog ja ajaloolane. Eruditsiooni märke reedab praegune raamat juba väliselt, kusjuures kõik on välja mängitud suure lustiga: tiitelleht matkib trükikunsti algusaegade väljaandeid, raamatut illustreerivad XVII sajandi joonistused (embleemid), raamatu lõpus leidub loetelu jutte inspireerinud ajaloolistest tegelastest ja tekstidest. Viimane on eriti sümpaatne, kuna säästab kriitikut vastavate jälgede ajamisest — tegevus, mis tihti ei ole teose mõistmise seisukohast teab kui viljakas, aga mida ei tihka ka vältida, et mitte lolliks jääda. Üldse lõbutseb autor novellides märksa rohkem kui romaanides. Kuna kogu koondab peaaegu kõiki autori lühijutte üsna pikast aja­vahemikust, on need ka eri tasemega, igatahes leidub nende seas toredaid asju, näiteks avalugu "Võõras jumal" (ajast, mil maailm polnud veel lõpuni valmis ja kehaosi võis omavahel volilt vahetada) või nimilugu "Kõik äratatakse ellu" (äratatakse sellepärast, et noor Nõukogude Liit vajab töökäsi).

Nimilugu on ilmunud ka Indrek Hargla koostatud ulmejuttude kogumikus "Ülestõusjad ja kodukäijad". See kuulub spetsiifilisse traditsiooni, kus nii fantaasia- kui ka teadusulmesse segatakse folk- ja etnomotiive ning taustal hõljub patriootlik vaim. Eri lugudes leiavad mainimist niihästi Eesti Rahva Muuseum kui ka Eesti Kirjandusmuuseum, ja mitte ainult möödaminnes. Käilakuju ja koostaja Hargla oskab õige õrnalt ka traditsiooni enese üle nalja visata, kui räägib eestlaste surmafetišist ja kalmistute kaunistamisest kui rahvusspordist ("Toonela tagasitulek"). Palju on mahedat folkloorimotiividega mängimist (Mann Loperi "Kungla rahvas", Kadri Pettai "Taranditagused"). Kohati aga muutub selline natsionalistlik etnoulme kummaliseks, näiteks kui peategelase sisemonoloog moodustub fraasidest, nagu "Lääne-Ida tuumasõda tuleb taas ja Eesti hävib taas" (Joel Jansi ja Agur Tänava "Maatriksilaev").

Följetonikogu "Akropoli koodeks. Parthenoni protokollid" autor Tarmo Pikner ei ole vist küll isikuna ulmekogukonnaga seotud, aga alternatiiv-Atee­nas toimuva tegevustiku ning rahvuslik-ideoloogilise motiveerituse alusel võiks ka tema lood paigutada kuhugi ulme lähedusse. Pikner naljatab nüüdisaegse Euroopa poliitika üle, stiilist annab aimu nimekoomika: tegelaste hulka kuuluvad paruness Engel von Mürgel, Jaan Funker, sir Boriss Juhanson jne.

Täiesti ebarahvuslik ulmejutukogu ilmus Manfred Kalmstenil ("Raske vihm"), aga see on nii puhas žanriulme, et selle kohta ei tihkagi midagi öelda: eri fantaasiailmades seiklevad vahvad luuserid, kellel on vaja midagi päästa, lahendada, välja uurida. Läbi lekib maskuliinne kangelasearmastus, nagu muide ka suures osas etnoulmest. Eesti ulmel aga väga viljakas aasta ei paista olevat, näiteks paksu ajakirja "Täheaeg" 19. number "Pilvede sultan" koosneb suures osas tõlgetest. Võib-olla oli asi selles, et reaalsus ise kujunes düstoopiaks ja see võttis fantaasia kinni?

Dokumentaalsusest ja pretensioonidest

Kui viimastel aegadel on dokumentaalsus ja omaeluloolisus ilukirjanduses esil olnud, siis huvitaval kombel seda läinud aasta kogudesse väga palju ei sattunud. Ilmusid küll vana omaeluloolase Andrei Ivanovi "Pariisi arabeskid" (tlk Veronika Einberg ja Erle Nõmm), kus on tehtud huvitav valik avaldada ühtede kaante vahel ports tinglikult ilukirjanduslikke jutte ja ports arvustusi. Ehk inetu öelda, aga niiviisi kokku kogutuna mõjuvad jutud nagu boonusmaterjali laastukesed, mida tihti pakutakse ühe või teise filmikunsti šedöövri veendunud austajale — sellele viitab ka ühe veendunud austaja (väga positiivne) arvustus.12 Temaatika ja paljud tegelasedki on Ivanovi lugejale tuttavad, mõni pagulaslaagrist, mõni armastatud ja vihatud kodulinnast Tallinnast, ning tekste annaks haakida ühe või teise romaani külge.

Dokumentaalsust pidi sobib siia järele Lauri Sommer, kelle kogus "Lõputu soovid" domineerivad mälestused inimestest, tõsi küll, mõnikord inimestest, keda autor tundnud ei olegi. Tonaalsuse poolest on Sommer muidugi tõrksa ja kahtlustava Ivanovi antipood, nii tuntuid kui ka tundmatuid meenutab ta ilusasti ja romantiliselt (minu jaoks tihti liigagi), püüdes truult sisse elada nende omailma ja ümbrusse, anda edasi minevikuhetkede kujuteldavaid virvendusi.

Dokumentaalseid sugemeid leidub ka Kärt Hellerma kogus "Koidula käsi", ennekõike puudutavad need Debora Vaarandit. Loos "Pungade avanemise aegu" jutustab autor kokkupuutest Vaarandiga, kusjuures sellest tekkinud kibedust on kirjeldatud värskendava aususega; nimilugu "Koidula käsi" üritab visandada Vaarandi enese mõttemaailma. Neid ümbritsevad korralikud, mitte eriti millegagi rabavad novellid. Hellerma ei kirjuta halvasti, kuid kipub minema didaktiliseks: jääb kõlama, et tänapäeva ühiskond on üks kole koht, teatrites ei lööda šokeerimisiha tõttu enam millegi ees risti ette, puud raiutakse maha, inimesed on kaotanud oma inimlikkuse. Sama idee teenistuses on aeg-ajalt kasutatavad fantastilised motiivid. Ristviite korras: "Puuvaimude kooli" kodutud vaimud meenutavad tüübi poolest väheke Mehis Heinsaare kurja kääbust loos "Uuk" ("Vikerkaar" 2020, nr 10).

Ülar Ploomi kogus "Armukadeduse lopergune nägu ja teisi jutte" silmatorkavalt dokumentaalseid elemente ei ole, seda tuleb eriti tänapäeva standardite järgi käsitleda "päris" või puhta ilukirjandusena. Ometi tekib kahtlus, et minategelane ei erine autorist palju, kuigi sellele ei ole viisakas mõelda. Lehekülgede kaupa eritleb ta rõõmsalt omaenese pisikesi mõtte- ja tundeuide, seda ennekõike suhetes teiste inimeste, peamiselt naistega (levinud tegelaspaar on "mina ja minu naine"). Loomulikult on see kõik stiliseeritud, need jutud on kultuurse ja erudeeritud inimese labor, kus rahumeeli analüüsida oma väik­la­se­võitu kirgi, muu elu on jäänud tagaplaanile — ja täpselt seda pealkiri ju lubabki.

Mõned raamatud paigutaksin halastamatult ja hinnanguliselt kirjanduse äärealadele: osa pretensioonikuse, osa pretensioonituse pärast. Esimesed teevad nõutuks sellega, et neil on ilmselgelt kirjanduslikud taotlused, aga tekst ei taha kuidagi järele tulla. Ester Urbala jutukogu "Jumala märk" ei suuda end lõplikult naisteajakirjade laadist välja rebida. Juba avaloos jääb kahevahele, kas peategelase enesevaatlusi hotelli vannitoas tuleks lugeda iroonilise distantsiga või ei: "Karin vaatab üles ja naeratab tahtmatult. Nii pole ju üldse näha, et ta on kaalus jälle veidi juurde võtnud. Vastupidi. Selline droonivaade maalib temast päris kutsuva pildi." (Lk 8.) Edasine paraku süvendab veendumust, et distantsi on vähe. Heatahtlik arvustus on analüüsinud peategelast Karinit kui nähtamatu keskealise naise kuju13 ja novellikogu kujundid toetavad seda, aga tekst jääb puiseks ega kanna.

Andres Keili "Vibratsioonid" näib pürgivat kommentaariks meie aja kohta, näiteks leiduvad selles mudellood, kus keegi teeb midagi imelikku ja piire ületavat: raadio- või telesaate külaline või õppejõud hakkab kummaliselt käituma, inimesi solvama. Häirib aga kenitlev keel, mis kasutab ebatavalisi konstruktsioone ja käib sellega kohutavalt närvidele: "Saatejuht, vaikselt ja ettevaatlikult, sünnib kaasa naerma" (lk 18) või "Ta vaatas enda sisse tagasi" (lk 45). Jah, keel on olemise koda ja ilukirjanduses võib iga sõna olla laetud, aga sellegipoolest ei viitsi lugejana iga lause juures innustunult kaasa mõelda, miks autor keelt just sel viisil valesti kasutab. Vahepeal on Keilil ka tüütu komme äsja kasutatud sõnastust kommenteerida. Liiase, kenitleva kirjutusviisi poolest satub minu jaoks kuhugi lähistele Eduard Tüüri "Pianobaar Bizarre" — novelliraamatute triloogia kolmas osa (!). Selgub, et Tüüril on oma fännklubi, kes peab tema tekste väga humoorikaks, aga mind tema naljatlevad laused ja hakitud lõigud kurnavad, ei olnudki enam energiat välja selgitada, millest täpsemalt juttu on.

Seevastu täiesti pretensioonitu on sedasorti kirjandus nagu Leelo Kassikäpa "Pikantsed jutukesed" ja Riina Ree "Saja rahva armastuslood". Viimase sisukord on küll päris raju, võis loota midagi "Nelli Teataja" sarnast: "Jaan, revolutsionäär", "Seks ja Hiinalinn" või moodsam "Mehhiko youtuber". Lood ise on kahjuks igavad, või õieti pigem nagu romaanide kavandid.

Ajakirjanduspilt

Perioodikas ilmunud lühiproosapalu ei ole minu meelest mõtet ükshaaval kommenteerida. Aastanumbri sees esmailmunu tinglikust paremikust annab teatava ülevaate peatselt ilmuv kogumik "Eesti novell 2021" (koostamisel võetakse arvesse ka raamatuid, kuid põhiosa kipub moodustama ajakirjadest pärinev) ja sellegi paremiku kohta üldistuste tegemisel näevad arvustajad igal aastal verist vaeva. Seda keerukam oleks midagi öelda kogu ajakirjandusse jõudva, paratamatult natuke juhusliku tekstihulga kohta.

Sestap harutan siin peaasjalikult kahte niiti. Esiteks, läinud aasta valguses tekib küsimus, kas ajakirjades ilmunud ilukirjandus kajastas koroonakriisi. Ikka ju oodatakse kirjanduselt ajastuprobleemide tabavat kujutamist — ja pettutakse ikka ja jälle, kui see avaldub pelga päevakajalisuse ja "publitsistlikkusena". Eriti sõnas novell viitab juba tüvi uudsusele ja selle sünonüümiks on uudisjutt.

Pilt ei olegi kõige hullem. Tõsi, kõik katsed pandeemiaga kaasas käia ei hakka hästi tööle. ERR-i kultuuriportaali tekkis teemaviide "Kriisijutuke", mis lubas, et "sarjas peegeldavad kirjanikud olusid ajal, mil viirusehirm on pannud elu peaaegu kinni", aga tegelikult oli tegu rohkem taaskasutusrubriigiga. Viide annab 39 vastet, kuid 15 neist viib luuletuste juurde ja mõni vaste on pigem arvamus­lugu; suur osa materjali on aga hoopis varasem. Ära on kasutatud ka n-ö ajaloolisi kurioosumeid, nagu Mart Helme lugu "Puu" 1991. aasta "Vikerkaare" aprillinumb­rist. Mujalgi ilmus palu, mille juures esmane on kurioosne väärtus, näiteks ajaleht "Saarte Hääl" avaldas maikuus tõlke ungari kirjaniku György Dragománi novellist "Lennukipomm", mille tegevus toimub koroonaviiruse tõttu lukus oleval Saaremaal. Eri väljaannetes ilmus eri huviväärsuse astmega koroonapäevikuid ("Vikerkaares", "Värskes Rõhus", "Loomingus").

Aga näiteks Jüri Kolgi "Ton" ("Vikerkaar", nr 6) on tõesti tore tekst. Saavutus on see, et halvas mõttes päevakajalisust on suudetud täielikult vältida, isolatsiooniaegne Palle-üksinda-maailmas-kogemus on stiliseeritud kunstiliselt mõjuvaks ja arendatud välja võimaluseni, et teised inimesed ei tulegi enam kunagi tagasi. Kolk on küll kohati selgelt äratuntava käekirjaga autor, kuid tal on mitu palet, selles loos asendab lõbustavat jauramist nauditav minimalism. Armin Kõomäe "Viirus" jutustab eespool juba kirjeldatud humoreskivõtmes uuest Shanghai viirusest, mis muudab inimese surematuks ja loomulikult viib maailma sedakaudu veel hullema katastroofini (enne novellikogu ilmus ajakirjas "Edasi"). Teistmoodi on asja lahendanud Tauno Vahter, kes ei tee koroonaviirusest põhiteemat, vaid kasutab seda novelli sündmustikus äratõukepakuna: viirus võimaldab peategelasel kõrvaldada oma kuritegude tunnistaja ("Kuldse südamega tüdruk", enne novellikogu ilmus "Müürilehes").

Teiseks, eelmise aasta lühiproosa ülevaataja Made Luiga markeeris eesti kirjandusajakirjade rollijaotuse, millega võib laias laastus nõus olla.14 Teravdan siin väheke tema sõnastust: "Värskes Rõhus" tegelevad noored ja kaitsetud autorid oma tunnete sasipuntraga; "Looming" avaldab klassikuid või peaaegu klassikuid, sealhulgas nende nõrku tekste — õieti öeldes tihti lihtsalt vanade inimeste tekste; "Vikerkaar" pakub kirjut pilti ja üldiselt kõige kuldsemas keskeas kõige kirjutamisvõimelisemaid autoreid. Põhijoontes kehtib sama ka läinud aasta kohta. (Näitejuhtumid: Toomas Raudami, Mats Traadi ja Arvo Valtoni eespool põgusalt käsitletud kogudest suur osa on varem ilmunud "Loomingus".)

See ei ole aga raudne reegel, autoreid siiski ka jagatakse ja vahetatakse. Kui see, et "Värskest Rõhust" liigutakse edasi, on loomulik, siis mõned autorid avaldavad eri väljaannetes paralleelselt. Kõige silmatorkavama tour de force'i tegi Ilja Prozorov, kes varem ei olnud eesti keeles midagi avaldanud, aga 2020. aastal debüteeris tõlkepaladega neljas kultuuriväljaandes: "Müürilehes" ("Minu Lilit", jaanuar, ja "Novell kasutust armastusest", november), "Vikerkaares" ("Vananaistesuvi", nr 4—5), "Loomingus" ("Apelsinised alleed", nr 10), ja "Värskes Rõhus" ("Naaber", detsember). Võib-olla ei olegi Eesti kultuuriväljaanded nii kildkondlikud? Prozorovi-plahvatus on vist siiski erand, värske eestivene kirjandus erutab toimetajaid ja noorest talendist tegi saate ka Klassikaraadio kultuurimagasin Gogol.15

Prozorov sobib minu meelest hästi eestivene kirjanduse ringkonda. Tema järel lohiseb vene kirjanduse tohutu slepp, mida ta sellessamas raadiosaates ka ise nimetas ja mis teeb ta eesti lugeja jaoks eksootiliseks ja erudeerituks. See on kullavaramu, millega eestlased on küll mõnevõrra kontaktis, aga uued põlvkonnad ilmselt üha vähem. See annab tema proosale kaalu ja tõsiseltvõetavust (mis kohati küll tundub lihtsalt pretensioonikusena). Samal ajal kirjutab ta meist, eestlastest, kirjutab meile omastest asjadest, kirjutab selles mõttes ka koduselt ja armsalt. Nalja ei tee ta küll peaaegu üldse. (Paistab, nagu kipuksid eestivene naiskirjanikud rohkem luuletama ja punki panema, samal ajal kui eestivene meeskirjanikud ajavad erudeeritud proosa liini; seetõttu tuleb neid ka tõlkida, aga naisluuletajad saavad hakkama eesti keeles. Muidugi on valim nii väike, et korralikku üldistust siit teha ei saa, võib-olla on see mulje ainuüksi Sveta Grigorjeva ja Andrei Ivanovi süü.)

Lõpuks märgin oma sõnu süües siiski ajakirjanduses ilmunu hulgast ära paar lemmikut, keda loen ja kiidan juba ainuüksi vanast armastusest. Mari Saadi "Tuletuul" ("Looming", nr 3) on meenutuslik lugu kohtumistest vana tuttava Eloga. Selles ei juhtu küll suurt midagi, aga veenvalt on kirjeldatud aastakümnetetaguseid atmosfääre, teaduste akadeemia raamatukogu kõrget ja hämarat koridori, mida pidi võis kiirustada kohvikusse viinerite järele. Nagu Saadi tekstides ikka, lehvib üle kõige õrn tähenduslikkuse vaim, olgu kirjeldatu ise kui triviaalne tahes; ka sellestsamast koridorist saab teksti lõpuks kujund. Isegi tahaks nii elada ja maailma näha! Mõne aasta eest kirjandusmaastikule ilmunud salapärane Lilli Luuk kirjutab samuti edasi oma süngeid, tihedaid atmosfäärimälestusi 1980-ndatest—1990-ndatest. Eriti must on kõige fiktsionaliseeritum ja kolmandas isikus lugu "Poisid lumes" ("Looming", nr 3), mis räägib väikese poisi enesetapust, aga ka minavormis "Kolhoosi miss" (sealsamas) ning "Purunematud" ("Vikerkaar", nr 12) visandavad pigem kurva ja ebaturvalise eksistentsi pildi. Sellest hoolimata jättis sügava ja koomilise mulje kirjeldus hapukoore segamisest keefiriga, et putkahamburgerile kastet teha. Urmas Vadi "Küla" ("Vikerkaar", nr 10) jutustab suletud kogukonnast, mille kõik liikmed vihuvad usinasti luuletusi kirjutada, aga mujalt pärit kirjandust lugeda on rangelt keelatud, et mitte välismõjudega stiili reostada. Vana Vadi fännina tundub mulle, et tema kirjutuslaad muutub üha puhtamaks ja rafineeritumaks. Isegi hüperboolid oleksid nagu varasemast rafineeritumad. See võiks mõjuda kurvastava kohitsemisena, aga esialgu ei mõju. Muidugi on tegu järjekordse kirjandusmaastiku teemalise meelisklusega, mida võib pidada ka siseringi jauramiseks, aga mind see lõbustab. Kokkupuutepunkt tekib Kõomäe novellikogus ilmunud jutuga "Hetero", kus väikelinna tabab vapustus, kui kogu­konda sünnib heteroimik.

Naaberžanrid

Omaette fenomen on see, et lühiproosale on lähenenud žanrid, mille puhul see vahest ei ole oodatav. Näiteks ilmusid mälestused miniatuurides nii erineva taustaga autoritelt, nagu seda on vanameister Aino Pervik ("Miniatuurid mälupõhjast", nomineeritud kultuurkapitali preemiale) ja kodustatud noorema põlve norralane Øyvind Rangøy ("Oled ikka veel see poiss"). Mõlemad raamatud keskenduvad lapsepõlvemälestustele, ilmselt sobib miniatuurivorm hästi edasi andma varase ea sageli fragmentaarseid mälestuspilte, mille suuremasse narratiivi paigutamisega on mäletajal endalgi raskusi. Nõnda võibki nii Pervikult kui ka Rangøylt leida hulganisti aistilisi kirjeldusi. "Me astume emaga sooja pimedasse ruumi, kus istub ja hingab hulk inimesi" — nii kirjeldab Pervik esimest kinoskäiku (lk 24). "Mu esimene valgus eelneb keelele," meenutab Rangøy (lk 16).

Siiski pole tekstid ühe vitsaga löödud. Perviku äärmiselt nappidest, puhastest ja dokumentalistlikest paladest kangastub hoitud ja turvaline lapsepõlv sõja taustal, kodu kui täieliku idülli paik, ema ja isa kui tingimusteta autoriteedid. Ainult õige harva ja vaikselt hiilib sisse mõni määrdunud emotsioon, näiteks häbi pinginaabri aitamata jätmise pärast. Rangøy ambitsioonid on natuke ilukirjanduslikumad, tekst poetiseeritum, olukorrad ja tunded seevastu ambivalentsemad — tehakse ka pahandust ja tuntakse end kohmetult.

Ilukirjanduslikule proosale on kohati lähenenud ka uuriv ajakirjandus. Sellest, mida silmas pean, annab ennekõike aimu 2019. aasta lõpus asutatud portaal "Levila" (levila.ee), mille eesmärgina nimetatakse "avaldada põhjalikke lugusid Eesti elust inimestele nii pealinnas kui väljaspool seda". On küsitav, kas sellise portaali materjal peaks kuuluma ilukirjanduslikku proosaülevaatesse. Kuid esimesena jäi huvitava laadiga silma Eero Epner, kes äratas tähelepanu juba 2019. aastal peavoolulises ja paberist "Eesti Ekspressis" (näiteks perevägi­vallast rääkiv "Sest nad saavad", "Eesti Ekspress" 8. V 2019). Selguski, et paberleht jäi uuele žanrile kiiresti kitsaks. Need lood võrsuvad uurivale ajakirjandusele omastest sotsiaalsetest probleemipüstitustest (vägivald, alkoholism, laenusõltuvus, ääremaaelu, praegu kindlasti ka koroonakriis), kuid hakkavad vohama, väljuvad leheloo piiridest ja muutuvad tundelisteks kirjeldusteks. Ilukirjanduse poole kallutabki neid suur emotsionaalsus, kirjutaja subjektiivse vaatepunkti eksplitseerimine ning pigem ilukirjanduse pagasisse kuuluvate võtete kasutamine. Näiteks Epneri loos "Alkoholi lapsed"16 on juba pealkiri avatud kujund. Avalõigus vastandab kirjutaja omaenese tajutud normaalsust võikale maailmale, kus elavad tema loo subjektid. Lugu koosneb üksteise otsa lükitud pildikestest, kus loetakse tegelaste mõtteid nii, nagu see üldiselt on võimalik ainult ilukirjanduses. Muu hulgas torkab silma, et "Levilas" avaldatakse palju lugude sarju, nn järjejutte, näiteks "Võitlus üksildusega" (Piret Tüür) või "Välisministeerium pisaraid ei usu" (Eero Epner).

Selles kõiges ei ole midagi pretsedenditut. Eriti ajakirjanduse ajaloo varasemas otsas on lehelugusid mõnikord just niimoodi kirjutatud ja ka praegu on käibes määratlused, nagu kogemuslugu. Novelli ajalooliselt lähedasi suhteid ajakirjandusega on meelde tuletanud Märt Väljataga,17 kes ühtlasi osutab tänapäevastele lugejakirjadele, armastus- ning muudele tõsilugudele kui sisuliselt novellidele. Käesolevaga tahtsin rõhutada, et minu meelest eristus viimasel aastal ka uurivas ajakirjanduses novellilik liin, mis väärib ära märkimist.

Kokkuvõttes ei tundu lühiproosaplahvatus siiski päris illusoorne, kuigi mingis mõttes juhuslik on ta kindlasti. 2020. aasta lühiproosa on paljuski mõnusalt loetav, ei pea kartma tekste, millest tuleks end hambad ristis läbi pressida. Ühelt poolt on lood kenasti pügatud ja kammitud, vähe hakkab silma vahepeal populaarsust võitnud kontrollimatult vohavat, sageli omaeluloolist, mõttelt mõttele uitavat teksti. (See kehtib kogude kohta, ajakirjanduses kohtab senini ka selle laadi rasvaseid esindajaid, ja mitte tingimata halbu.) Novelle konstrueeritakse ja puänteeritakse, käsitööd ei häbeneta. Teiselt poolt ei ole nad tihendatud krüptilisteks kunstiobjektideks, kus iga sõna taga avaneks terve tõlgenduskuristik. Paremiku hulgas tõusevad esile uued nimed, mitte ainult stammautorid oma tuntud headuses: Vahter ja Taavet on debütandid, Algus ja Raud ei ole varem novelle kirjutanud. Küllap just sellepärast on tonaalsus pisut nihkunud: nagu eelnevatelgi aastatel, tehak­se palju nalja, aga see on pigem kerge ja absurdne kui paksult eneseteadlik ja irooniline. Kõik see kokku mõjub lugejasõbralikult. Õnneks ei tähenda buum kirjanduses, et tehtaks kehvasti ja müüdaks kallilt ning tarbija peaks pidevalt kartma mööda pükse saada.

1 Aasta 2020 nüüdiskultuuris. "Müürileht" 22. XII 2020. Võrgufail.

2 Kui vaadata viit eelnenud aastat, on suhe läbivalt pikema proosa kasuks: 2019. aastal 1 : 5, 2018. aastal 2 : 4, 2017. aastal 0 : 6, 2016. aastal 2 : 4, 2015. aastal 0 : 6.

3 Gogol. Lühiproosast. Klassikaraadio 7. XI 2020. ERR-i arhiiv.

4 M. Luiga, Märkmeid 2019. aasta lühiproosast. "Looming" 2020, nr 3, lk 424—433.

5 M. Velsker, Eesti novell ja aja vaim. Rmt: Eesti novell 2020. Koostanud Made Luiga jt. Tallinn, 2020, lk 179.

6 J. Ross, Novell: Kirjanik on naljakas olla. "Vikerkaar" 2020, nr 10—11, lk 106—110.

7 M. Väljataga, Ühe ohustatud liigi elupaik ja teke. Rmt: Eesti novell 2019. Koostanud Made Luiga jt. Tallinn, 2019, lk 246.

8 A. Merilai, Eesti novelli poeetikast. "Keel ja Kirjandus" 2021, nr 1—2, lk 106—121.

9 M. Maarits, Piret Raud kõigi oma uue raamatu tegelastega ekskursioonile ei läheks. ERR-i kultuuriportaal 23. X 2020.

10 R. Weidebaum, Armin Kõomägi: novellikogus "Perifeeria kangelased" on küünilist pessimismi. ERR-i kultuuriportaal 22. IX 2020.

11 Gogol. Luulest. Klassikaraadio 23. I 2021. ERR-i arhiiv.

12 A. Velmet, Võta ja nuusuta! "Vikerkaar" 2020, nr 4—5, lk 165—169.

13 M. Bakhoff, Nähtamatu naine roosas Chaneli kostüümis. ERR-i kultuuriportaal 1. XII 2020.

14 M. Luiga, Märkmeid 2019. aasta lühiproosast, lk 424—426.

15 Gogol. Eestivene kirjandusest. Klassikaraadio 5. XII 2020. ERR-i arhiiv.

16 E. Epner, Alkoholi lapsed. Levila, veebruar 2020. Võrgufail.

17 M. Väljataga, Ühe ohustatud liigi elupaik ja teke, lk 241—244.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Looming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: