"Ta oli nagu võlur," märkis klaasikunstnik Kai Koppel. "Ta tegi suuri skulptuure, objekte nagu kaleidoskoop." Ta tõdes, et näitus üllatas teda ja tegemist on tõesti võimsa näitusega.

"See oli niivõrd pöörane ja hullumeelne. See on ikka kümne inimese töö mahuliselt. Metsik töömaht. Seda peab ikka ise nägema, seda ei saa kirjeldada. Seal on lõpmatu optika, mida inimmõistus välja rehkendada ei suuda. Ükskõik, kus kust küljest vaatad, on jälle uus asi, ja see on lõpmatu."

Kõige huvitavam on Koppeli sõnul Lille tehtud nn külma klaasi juures see, et tegelikult ta ei saanud enne resultaati näha, kui ta oli teinud viimase poleeri.

"Mitte nagu skulptor teeb savist või marmorist skulptuuri ja saab kogu aeg seda muuta ja täpselt vaadata. Aga klaasis on see, et see on kõik jäätunud klaas. Lumine klaas. Ja kui sa viimase poleeriga selle puhtaks pühid, siis alles näed resultaati."

Koppel märkis, et Ivo Lille jaoks oli tema perekond väga oluline. Nii oligi tema parem käsi tema abikaasa, tehnikateadlane Irene Lill. Kokku said nad siis, kui Irene oli 17-aastane.

"Tema ei olnud sel ajal veel klaasikunstnik ja ma olin eriala mõttes ka mittekeegi. Oleme koos kasvanud ja kui sa koos kellegagi kasvad, siis see on nii loomulik. Ei saagi olla teistmoodi."

Irene märkis, et Ivo oli alguses arvanud, et temast saab maalikunstnik. "Aga kui ta leidis klaasi ja selle oma tee, mida ta käia tahab, viskas ta pintsli nurka ega ole seda enam hiljem kasutanud."