Heili Einasto: tantsukunst on end nurka mänginud

Tantsukriitik ja -ajaloolane Heili Einasto.
Tantsukriitik ja -ajaloolane Heili Einasto. Autor/allikas: Karl Toepfer

Aprill on tantsukuu ja 29. aprillil rahvusvaheline tantsupäev. Selle raames on aprillikuu esmaspäevadel võimalik heita pilk nende inimeste, kes igapäevaselt ei ole publiku ees, mõtetesse ja töövaldkondadesse. Esimesena jagas oma mõtteid Heili Lindepuule tantsukriitik ja -ajaloolane Heili Einasto, kes tavaliselt vaatab ja mõtestab teiste loomingut.

Heili Einasto on lõpetanud Eesti humanitaarinstituudi ajaloo ja anglistika erialal, magistrantuuri Kesk-Euroopa Ülikoolis soolisuse ja kultuuri erialal. 2016. aastal kaitses humanitaarteaduste doktorikraadi Tallinna Ülikoolis ("Eesti balleti rajaja Rahel Olbrei: loometegevus, retseptsioon, pärand"). Praegu töötab Einasto Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis tantsuajaloo lektorina.

 

Kriitik ei pea tegelema varbasirutusega

Mina tulen väljastpoolt nn tantsusüsteemi. Sellel on omad plussid ja miinused. Kui ei ole lapsest saadik tantsinud, siis tuleb lihtsalt palju tantsu vaadata, kuigi seda peaksid tegema kõik tantsuväljal olijad. Klassikalisi ballette olen vaadanud lõpmatult palju kordi: selleks, et koreograafia enda jaoks selgeks õppida, et suuta märgata interpretatsioonilisi erinevusi tantsijate loodud rollides.

Kunagi tehti Estonias maha Leningradis teatrikriitikat õppinud Vahur Värki, et ta ei kirjuta arvustustes, kas tantsijal tuleb mingi liigutus välja või mitte. Ma tundsin talle sügavalt kaasa, mõeldes endamisi: selleks on ju teatris repetiitorid. Kriitiku ülesanne ei ole tegeleda sellega, kas "varbasirutus" tuleb välja või mitte. Kriitik peab looma konteksti.

Ameerika Tantsufestivali (ADF) kriitikaseminaril selgus aruteludes, et moderntantsija karjääriga inimesed leidsid, et nende taust ei anna kirjutamisele eelist. Kirjutades peab mõttemalle muutma ja jälgima teisi asju. Sageli tantsijad ei oska sellistest asjadest rääkida, isegi kui nad intuitiivselt seda tajuvad. Pigem on tähtis, et inimene märkaks, mõtestaks ja valdaks sõna: suudaks tantsust saadavat kogemust ja muljet vahendada.

Kirjutajad, kes mind vaimustavad ja inspireerivad: Vadim Gajevski paneb läbi kirjutatu nägema asju ja mõtlema asjadest, millele varem pole tulnud; luuletaja Edwin Denby, kelle töödes on kirjeldust ja poeesiat; Marcia Siegel ... Loomulikult Lea Tormise kirjutised. Näiteks tema kirjeldus "Joanna tentatast" (ilmus kogumikus "Teatrimärkmik 1970/71" – H.L.). Lisasin selle nii laiaulatuslikult Mai Murdmaast koostatud raamatusse, sest sain lavastusest kogemuse ilma nägemata – oli nii kirjeldust, tunnetust kui ka seda, mida see lavastus selles ajas tähendas. Ma ei püüa mainituid jäljendada, kuid nende kirjutisi on aeg-ajalt hea kätte võtta ja inspiratsiooni ammutada.

Olen küll tantsust kirjutaja, kuid mul on ka mõningaid praktilisi kogemusi. Mu vanemad käisid palju teatris ja kujunes väga loomulikuks, et lähed vaatama draamat, ooperit, balletti. Huvitaval kombel minu esimene teatris nähtud etendus oli just ballett – "Doktor Ai-ai-ai". Sealt mäletan küll ainult ühte hetke.

Kui rahvatants välja jätta, siis 1980ndatel tantsuga tegelemise võimalusi väga palju ei olnud. Käisin Irina Jankevitši india tantsu trennis ja 1990ndate keskel kaks aastat Fine 5 tantsukoolis, lisaks erinevaid töötubasid, koos Viljandi tudengitega (Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti eriala – H.L.) käisin Aare Randeri tundides, hiljem olen kaasa teinud Elo Undi tundides TLÜ koreograafiatudengitele.

Kui ei saa ühte, siis saab teist. Kui miski asi hakkab huvitama, siis püüan võimalikult palju selle kohta teada saada. Vähesed eestikeelsed tantsuraamatud said kohe läbi loetud, vene keel mul väga hea ei olnud, kuid üht-teist olen lugenud. Isa kaudu sain õiguse tellida raamatukogudevahelise laenutuse kaudu ingliskeelset kirjandust. Sai ka vaadatud saateid Kesktelevisioonist, Soome televisioonist. 1980ndate keskel näitas Soome televisioon Pina Bauschi lavastust "Café Müller". Tollel hetkel ei saanud küll aru, mis see on, kuid jäi meelde. Kaasaegne ballett väljendas minu jaoks kõike seda, mis mu hinges pakitses ja mida teised kunstiliigid ei teinud. Suurem kokkupuude ja tutvumine kaasaegse tantsuga oli 1991. aastal, kui käisin New Yorgis ja Ameerika Tantsufestivalil tänu Selma Jeanne Coheni toetusele.

 

Ajalooline vastutustunne

Esimene artikkel oli balletitantsija Maria Taglionist, mis ilmus 1984. aastal ajakirjas Teater.Muusika.Kino (1984, nr 9 – H.L.). Siis tuli pikema paus ja järjepidev kirjutamine sai alguse 1991. aastal ehk sügisel saab 30 aastat järjepidevat tantsust kirjutamist.

Ma ei ole aru saanud, kas arvustuste põhjal lähevad inimesed etendusi vaatama või mitte. Minu vastutus on pigem ajaloolase oma: olen võtnud kirjutada, kui arvustused on ühele või teisele poole kaldu ja ma ei nõustu sellega ning soovin teistmoodi jäädvustada. Ajalooline tunnetus käib kaasa. Nõukogude Liidu ajal kirjutati eelkõige teatritegijatele. Ameerika kriitikaseminaril rõhutati, et kui lavastusmeeskond tahab tagasisidet, siis võib otse küsida, selleks ei pea kasutama ajalehte.

Mul on kaks kirjutamissuunda: üks on nn tulevikuperspektiiv ehk pakkuda muljet inimesele, kellel ei õnnestu seda lavastust näha. Lea Tormis on öelnud, et salvestis ei ole alati hea vahend teada saamiseks sellest, mis oli: lava- ja tantsutehnika muutub ning tänapäevasele vaatajale võib toonane tunduda liiga algeline. Arvustuse kaudu saab teada, mida lavastus või tantsija tähendas omas ajas. Olen püüdnud seda joont hoida ning kirjeldusega toetada oma väiteid, kuid sõnakasutus peab edastama ka muljet.

Teine suund oli eriti tugevalt 90ndatel külalistruppide puhul, aga ka Fine 5 Tantsuteatri (enne seda Nord Star) ja Box RM-i esimeste tööde puhul: et jääks jälg maha. Sain seda teha, sest ajaleht Eesti Aeg ja selle kultuuritoimetaja Vaapo Vaher andis mulle vabad käed ning sain kirjutada kõigest, millest soovisin. Üldse on mul toimetajatega väga vedanud ja on nendega tekkinud usalduslik suhe (Tiit Tuumalu, Heili Sibrits ja Alvar Loog Postimehest, Tambet Kaugema Sirbist ja Tiina Õun Teater.Muusika.Kinost). 30 aasta jooksul on vaid paar korda juhtunud (ja seda päris alguses), et lugu ei võetud vastu.

Ma kirjutan ka erinevates vormides: neutraalsust taotlevad analüüsid, mõtisklused, muljetused, uurimuslikud lood, ajaloolise taustaga arvustused, põimin teinekord sisse luulet või lõike ilukirjandusest jne. See on minu jaoks looming. Lavastused nõuavad erinevaid kirjutamisstrateegiaid ja lähenemisi. Olen teinud ka päris mitu ühisartiklit nii Evelin Lagle-Nõmme kui ka Aare Randeriga. Mulle meeldib asju teha rohkem koos kui üksi: kooskirjutamine aitab leida täpsemaid väljendusi, lükkab mõtte paremini käima. Kaasaegsest tantsust olen viimastel aastatel vähem kirjutanud, sest kas teema või selle lahendus pole mulle atraktiivsed. Kui tunnen, et lavastus pole minu jaoks, siis ei ole tegijate suhtes aus seda kajastada.

 

Elu- ja liigirikkuse kadumine tantsukunstis

1980ndatel, kui ma hakkasin balletti teadlikult vaatama, oli koreograafidel ühiskondlikult oluline sõnum. Näiteks Ülo Vilimaa "Tiina", Mai Murdmaa "Meister ja Margarita", hiljem "Kuritöö ja karistus" jt. Ballett ei olnud dekoratiivne. Ka Tiit Härm üritas kunstilise juhina tuua teatrisse teoseid, millel oli sõnum ja mõtestatus. Toomas Edur nägi balletti eelkõige ilusa meelelahutusena. Mind aga huvitab lavastuse hing ja liigutustega vahendatud mõte, mitte dekoratiivne vaatemäng.

Mulle tundub, tantsukunst mängib end nurka: balletirepertuaar on jäänud väga kitsaks ning rõhub eelkõige välisele ilule, mitte sõnumile. Kõik trupid teevad laias laastus samu asju (nn patška-balletist Balanchine´ini ja Kyliani järgijateni). Kõik on sarnased ja see on kurb. Võiks väärtustada enda tausta ja ajalugu. Kui nimetatud lavastuste tegijaid jätkub üle maailma, siis mitte keegi peale meie enda ei tee Murdmaa ja Vilimaa lavastusi. Oleme kaotanud Rahel Olbrei ja Anna Ekstoni loomingu. Ida Urbeli loomingut annaks veel taastada. Muidugi tuleks arvestada praeguste tantsijatega, lasta nende kehadel kõneleda, mitte jääda kinni kunagiste tantsijate võimete raamidesse. "Tiina" on igal juhul ülimalt nüüdisaegne teema ja Vilimaa koreograafias on kõikide poolte traagika nii hästi edasi antud. Tundlik lavastaja taastaks koos mäletajate / algsete koreograafidega, aga nii, et tegu ei oleks museaalidega, vaid ikka elavalt ja kaasaegsetele.

Kui ballett liigub kommertsliku meelelahutuse suunda (kus ta on ka peaaegu igal sajandil olnud), siis kaasaegne tants on eriti Eestis liikunud täiesti vastassuunda: rõhub mõttele ja välistab sageli välise ilu, sh ka liikumise oma. Valitseb etenduskunstile omane kontseptuaalne suund, milles liikumise keel on vähetähtis ning peamine mõte edastub teiste vahenditega. Inimene, kes otsib mõtestatust, mida saab väljendada eelkõige ja peamiselt läbi rikka tantsulise liikumise (mida muud vahendid võivad toetada), on pidevas nn alatoitumuses. Tahaks tantsuetendustega kogeda seda, mida teised kunstid ei võimalda, mis erineb visuaalsest, sõnalis-loogilisest või helilisest. Kui sõnumi vahendaja ei ole enam inimkeha liikumine, vaid sõnalis-loogiline konstruktsioon, mida ma loeksin meelsamini kirjaliku teksti kujul, siis on see tantsukunsti alahindamine ja -vääristamine.

Kaasaegne tants nagu ballettki vajab arenemiseks avarat proovi- ja etendamisruumi. Selliste kättesaadavus ja järjepidev kasutamine tantsukunstnike poolt on Eestis mitmel põhjusel takistatud, mistõttu mõeldakse väikestes ruumides, nappides koosseisudes, vähestes prooviaegades. Võimalused piiravad koreograafilist fantaasiat ja igas mõttes napi kaasaegse tantsu nägemine näitab seda ainuvõimalikuna, nii tekib surnud ring. Peale selle väsitab kaasaegse tantsu tegijaid projektist projekti elamine ning liigutakse teise valdkonda või teise riiki. Me kaotame pidevalt hulga andekaid inimesi, raiskame oma rahvuslikku aaret – annet.

 

Kontaktjämm kui usalduse loome

Tunnen, et üldises kultuuripildis suhtutakse tantsu ja tantsimisse kui millessegi mitte kuigi olulisse. Ometi on inimkond läbi ajaloo alati tantsinud ning kehaline kontakt on inimesele ülimalt oluline. Tants ei ole ainult tantsukunst, vaid tegevus, mis on saatnud inimese elus kõiki olulisi sündmusi sünnist surmani. Tantsimise kaudu õpitakse eluks vajalikke oskusi, nagu ruumis orienteerumine, teistega suhtlemine, isiklike ja kollektiivsete tunnete väljendamine ning identiteedi loomine ja hoidmine, enda ja teise keha märkamine, tajumine, kuulamine. Kehaline suhtlus toetab vastastikuse usalduse tekkimist. Olen naljaga pooleks mõelnud, et kui riigikogu alustaks iga istungit (või asutused koosolekuid) kontaktimprovisatsiooniga, siis tekiks inimeste vahel suurem usaldus.

Kui usaldad kasvõi hetkeks oma keha teise inimese hooleks ja "kuulad" teise keha, et sellele oma kehaga reageerida, siis kandub see tähelepanelikkus ka teistesse tegemistesse.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: