Kirjanik ja raamatu "Minu Neenetsimaa" autor Olev Remsu käis Neenetsimaal viimati 30 aastat tagasi, Nõukogude aja lõpus. Kokku on ta seal käinud viis korda ja tunnistas, et armastab seda kohta.

"Ma olen sellesse isegi kiindunud ja ameeriklastele viimane kord kiitnud. Ma ikkagi seda maad tean. Aga see, mida ma filmis nägin, oli 30 aastat hiljem ja vabandan väga, aga ikka tunduvalt labasem," märkis ta.

"Kas või needsamad elamud, kastid, mis seal suuskadel on. Filmis on tagasivaated ka. Tagasivaates me näeme ehtsat porokasvandust, ehtsat poro võidujooksu nartadel jne ja näeme ehtsaid ümmargusi nüri katusekoonusega tšumme poronahkadest," kirjeldas Remsu.

"Need on näha ainult tagasivaates. Olevik on ainult need kastid, ja lõpuks ei ole neist kaste ka, on ainult luukere, sest elu sureb välja. Sümbolina on väga täpselt tabatud aeg ja aja mõju ühe väikese rahva kultuurile."

Remsu rääkis, et see film puudutab üldse väga suuri teemasid, nagu kliimasoojenemine ja tsivilisatsioonide kokkupõrge ning seda ühe inimese kaudu. "Kui sa näitad abstraktselt neenetsite halba elu, on see tunduvalt vähem mõjusam kui see, et sa võtad ühe ränga saatusega viie lapse ema ja selle kaudu näitad nii neenetsite elu kui ka kõiki maailmaprobleeme."

Ta tõdes, et tal on hea meel, et kolonisatsioonist ei ole selles filmis tehtud poliitilist probleemi, vaid paratamatuslikkus. "See on igal pool maailmas nii juhtunud, ka meil on kristluse omaksvõtt olnud täpselt samasugune, kuigi see oli 800 aastat tagasi. Midagi pole teha, kahjuks elu ja maailm lähevad seda rada pidi ja mõned jäävad kahjuks rataste alla."