Ühelt poolt tuleb muidugi tunnustada, et Ameerika filmiakadeemia võttis režissöör Steven Soderbergi eestvedamisel hullumeelsena näiva eesmärgi: teha koroonapandeemia vaatamata Oscari-gala, mis oleks võimalikult ligilähedane tavapärasele. Tõsi, legendaarses Dolby teatris toimusid vaid üksikud (tõenäoliselt?) ettesalvestatud lõigud ja ülejäänud tseremoonia oli liigutatud Los Angelese rongijaama, kuid vähemalt pealtnäha oligi ju kõik sarnane. Keegi ei kandnud maske, filmistaaridel oli taas põhjust tellida tippdisaineritel uusi kostüüme ja kuldmehikesi jagati suures osas käest-kätte. Nagu päris, peaaegu.

Paraku jäi aga mulje, et ilma glamuurita – näiteks sümfooniaorkestri asemel mängis muusik Questlove lihtsalt ürituse taustaks plaate – jookseb Oscaritest õhk välja nagu auklikust kummimadratsist. Ja just nii vähehaaval kogu gala hääbuski: Regina Kingi ja Laura Derni sissejuhatavad kõned olid liigutavad ja ajakajalised, kandsid endas lootusrikka tuleviku sõnumeid ja olid ka üllatavalt särtsakad. Mida edasi, seda enam hakkas meenutama auhinnatseremoonia aga hoopis mõnd salongiõhtut, kus väikse rahva ees üksteisele medaleid jagatakse. Peaaegu igaüks saab midagi, pole vaja karta, et keegi ilma jääb!

Utreerisin küll pisut, aga salongilikkus paistis paraku silma ka auhinnakõnedest. Kui sa ikkagi seisad Dolby teatri laval, sind vaatavad sajad filmimaailma tipptegijad, prožektorid on näkku surutud ja kümned kaamerad jõllitavad kurjakuulutavalt ainiti sind, siis mõistab ilmselt ka kõige kalestunum superstaar, et see on suur ja oluline hetk. Kui aga rongijaama on ehitatud pisike kohvik, kus sadakond inimest istub tühjade lauade taga ja kordamööda kutsutakse kedagi lavale, pole ka tänusõnades seda särtsu ja emotsionaalsust, millega harjunud oleme.

Samas tekib põhjendatud küsimus: kas kõik peab jätkuma vanaviisi? Võimalik, et Soderbergi välja pakutud mudelil, kus klassikalise teleülekande asemel saab filmimaailma aasta suurimast õhtust omamoodi linateos, võiks olla perspektiiv ka tulevikus. See oli ka tänavuse gala ainus tugevus, kuna täpselt läbimõeldud kaameratöö, omalaadne värvilahendus ja justkui kinolik pildiformaat lõi mõnes mõttes küll illusiooni filmist, ent sellega peaks veel palju-palju kaugemale minema. Raudteejaama ehitatud väikesel võtteplatsil näeb see lõpuks tahes-tahtmata välja nagu tubateater. Ja kui veel näitlejad ka eriti kirglikud pole, siis lagunebki kõik kiirelt koost.

Küll aga võimaldaks just selline filmilik lähenemine anda Oscaritele juurde seda särtsu, millest seal viimastel aastatel puudu on jäänud. Näiteks ei peaks üldse kogu tseremoonia niivõrd piinliku täpsusega toimuma otseülekandes, vaid Ameerika filmiakadeemia kaliibrit arvestades võiks sinna vahele toota mingeid hullumeelseid filmiklippe, mis seoksid galaõhtu üheks tervikuks. Sul on olemas maailma filmitegijate- ja näitlejate täielik koorekiht, kelle abil annaks vabalt teha maailma parimat telesaadet. Seekordne eksperiment näitas, et potentsiaal selleks on olemas, kahjuks ei suudetud seda veel realiseerida. Äkki järgmisel aastal?

Üks katse kukkuks aga eriti valusalt läbi. Sel korral lootis akadeemia väga, et parima meespeaosatäitja Oscari pälvib postuumselt Chadwick Boseman, mistõttu liigutati peapreemia ehk parima filmi auhind varasemaks ning viimaseks jäeti hoopis näitlejapreemiad. Edasine on aga vaid ajalugu, sest võimas postuumne tänuavaldus jäi tulemata ning seetõttu olid ka peaauhinna tänukõned justkui kiirustades ja üle jala tehtud. Mida siis sellega lõpuks üldse saavutati? Kahjuks mitte kõige vähematki, seega sellist jama võiks küll edaspidi vältida.