TMW tänavune virtuaalkülaline, Skype'i teel Artjom Troitskile intervjuu andnud Billy Bragg ütles välja ehmatava tõdemuse, millele võib-olla tavaliselt ei mõtlegi, kuid mis selgitab nii mõndagi. Ta rääkis sellest, kuidas on muutunud ühiskond ja muusika vastuvõtt noorte seas ehk millist positsiooni omab muusika praegu. Bragg tõdes, et noortekultuuris pole muusika enam esimesel kohal, asemele on tulnud hoopis teistsuguseid võimalusi enese identifitseerimiseks ja kehtestamiseks, enda väljaelamiseks ja äratundmiseks. Muusika koha on üle võtnud Youtube, TikTok, Instagram ja muud kaubanduslikud keskkonnad. Terava sotsiaalse närviga briti muusik viitas noortekultuuri kaubastumisele, kus sisu ohverdatakse vormile ja identiteet loovutatakse vabatahtlikult mõnele korporatsioonile.

Popkultuuri ajaloosse tagasi vaadates on selle suundumuse alged olnud peidus mitmetes noorte subkultuurides, tehnoloogia areng on andnud ärimeestele lihtsalt täiendava võimaluse. Samas ei suuda ükski sotsiaalmeediaplatvorm asendada elavat kontserti, kus kõik sünnib kohapeal, kuulaja/vaataja silme all ja tema osalusel. Elav muusika inspireerib hoopis enam kui muusikaline konserv, rääkimata sellest, et ta jääb ka rohkem meelde. Pole vahet, mitu albumit sa aasta jooksul läbi kuulad, korralik kontsertelamus jäädvustub kõigist neist enam. 

A Place To Bury Strangersi (APTBS) reedeõhtuse esinemisega Kultuurikatlas olekski võinud mõnes mõttes tänavusele TMW-le joone alla tõmmata, sest paremat kontserti on raske teha. Arvestada tuleb aga sellega, et APTBS ei vaja talendifestivali, küll aga vajab iga talendifestival just selliseid artiste. Mitte selle pärast, et saada kindlat piletitulu, vaid pigem selleks, et anda alles alustavatele artistidele eeskuju ja festivalile tulnutele tagada tippklassi kontserdielamus. Väljaspool kahtlust, et APTBS reedene esinemine Kultuurikatlas on üks selle aasta tippkontserte Eestis, vähemalt neile, kes hindavad kontserdil vahetust, kõiki meeli haaravat elamust ja ausust nii enda kui ka publiku suhtes. Ausus tähendab siinjuures poseerimisest ja liigsest atribuutikast vaba suhtumist esinemisse, muusikasse ning loomingusse ka üldisemas mõistes.

APTBS näitas, kuidas muusikaline looming sünnib koha peal, publiku keskel ja seoses publikuga. Muidugi järgib ka APTBS teatud lavastuslikke võtteid nagu lavalt alla tulemine ja mängimine pealtvaatajate keskel, instrumentide purustamine või tagasikõla efektid, kõigis neis võtetes on oma sõnum ning seda grammatikat valdab APTBS pea täiuslikult. Pole just väga sage nähtus rokkkontsertidel ka see, et kontsert algab 100-protsendilise intensiivsusega, ilma mingite sissejuhatuste või soojenduslugudeta ning läheb sama ägedalt, grammigi järeleandmisi tegemata lõpuni, päädides samuti järsku, kui bändi kitarriplokkide meister Oliver Ackermann juhtme sõna otseses mõttes välja tõmbas. Tõsi, publikule jäeti ruumi üheks encore'iks.

Kuid ka selline lõpetus kandis oma tähendust – bänd on endast kõik andnud ja publik peab ise edasi vaatama, kuidas saadud energiat kanaliseerib. Lavalt alla, publiku sekka mängima tulek lõhub piirid artisti ja pealtvaatajate vahel, näidates, et elamus ja ka muusika sünnib just koos, sealsamas, sel hetkel. Kitarride purustamine on instrumentaalne akt, viidates ühelt poolt instrumendi piiratusele, teisalt aga laiendades selle väljendusvõimalusi heliliste efektidega. End ammendanud kitarrist saab wittgensteinlik redel, mis uuele tasandile jõudes ära tõugatakse. 

APTBS on intensiivne, energiline, ülesküttev, kuid nende loomingus puudub agressiivsus. APTBS on cool otseses mõttes, tehes seda, mida tahab ja seepärast ta ka publikule meeldib. 

APTBS-i Tallinna kontsert tõi kaunilt välja selle, miks elavad kontserdid on asendamatud. Bändi sõnum ongi esinemises endas, positiivse energia tekitamises koos publikuga ning juba selles mõttes tabab APTBS muusika sügavamat olemust. 

Aga TMW pole ainult tähtesinejad, õigupoolest on igal artistil võimalus olla selle festivali täht, samas võib muusikalist talendifestivali võrrelda lühifilmide festivaliga, kus artist peab kohanema formaadiga ja andma selle piires maksimumi. Programmiline uuendus, mille järgi antakse promootoritele, kontserdi- ja festivalikorraldajatele võimalus panna kokku oma kava, on end igati õigustanud, sest muusikasõber saab valida õhtu kindla profiili järgi ega pea jooksma žanripõhiste kontserdikohtade vahel.

Üle Heli korraldas ühise õhtu koos Läti avangardfestivaliga Skanu Mežs. Mõlemad festivalid ajavad enam vähem sama asja, otsides intrigeerivaid artiste ja eksperimenteerivamat lähenemist muusikale. Vanalinnas asuv vähetuntud esinemispaik Winkel pakkus selleks kahte saali, kus esinejad vaheldusid pea minutiliste üleminekuaegadega. Eesti artiste oli kavas vaid kaks – Sander Saarmets ja Mart Avi.

Sander Saarmetsa kompositsioon "Quantum Garden" oli elektrooniline fantaasia küber- ja virtuaalmaailma sissetungist naturaalmaailma ning selle aeglasest, järjepidevast ülevõtmisest. Küberlambad enam rohtu ei söö ning seal kehtivad juba omad seadused. Saarmets tuli kompositsiooni pealkirjastades kuulajale muusikalise narratiivi loomisel ka poolele teele vastu, talitades hoopis teisiti, kui vahetult enne teda esinenud Itaalia duo L'imperio della Luce, kelle võnked ja sagedused toimetasid täiesti omas maailmas. Eeviaci ja Johann Merrichi teineteist täiendav ning kohati võistlev dialoog juhtmeid, blokke ja ühendusi täis elektroonilise puldi taga oli heliline alkeemia, protsess, eesmärgiga tekitada salapärast kulda. Samas on seda kulda samamoodi otsitud juba elektroonilise muusika algusaegadest peale ja ilmselt ei saa neid otsinguid niipea lõppenuks kuulutada. 

Otsingut ja katsetusi oli ka Riiast pärit artisti Aleksandr Aleksandrovi esinemises. Helisodist alanud kompositsioon kasvas muusikaliseks esseeks vene rahvalaulu ja rahvusliku identiteedi teemal, kus võis kuulda linnakultuuris kasvanud bardide mõjutusi ja traditsioonilise rahvalaulu töötlusi, ühendavaks lüliks helilised eksperimendid, mis rongina ühest punktist teise viis. Aleksandrovi improviseeritud esinemine näitaski, et avangardse sulamina ei ole teineteisest muusikaliselt kaugel asuvate punktide ühendamine võimatu. 

Samuti Winklis esinenud Mart Avi näitas oma jõulisemat ja kohati tantsulisematki külge. Kunagine futuristlik, kosmiline pool on taandunud konkreetsemate rütmiliste struktuuride ees, post-funk on üha enam anti-pop ja sädelevate öövaadete asemel veiklevad videotaustades samuraid. 

Muutunud on ka Uues Laines esinenud kodumaine elektroonikaduo Vera Vice. Nende lounge ambient on küpsem ja rütmikam, aga ikkagi veel liiga turvaline, et olla põnev. Vastandiks võib siin tuua Läti trio Pameirt – kindla ja eraldiseisva visiooniga death-jazz'i viljelev bänd, kes esines Von Krahlis Grom festivali egiidi all. Vokalist Kristiana Karklina paigutub muusikaliselt imidžilt kuhugi Kate Bushi ja Diamanda Galase vahele, kaldudes rohkem Galase psühhotraumaatilistesse sügavustesse. Pameirti sugestiivsus ja dramaatika imavad endasse, kustutades tasapisi, kuid kindlalt kõik väljapääsuteed. 

Mida tihedamaks muutub taas kontserdielu, mida rohkem on mujalt toodud bändide kontserte ka festivalidevälisel ajal, seda töisemaks muutub TMW. Loodetavasti loksub järgmisel aastal festivalide toimumisgraafik tavapärastesse raamidesse ja TMW saab tagasi tavapärase kevadise toimumisaja. Tõusvate artistide elav platvorm on vajalik ja asendamatu, TMW näitaski, et kõik pole kolinud veel netti ja kontsertidel toimib muusika endiselt ühendava jõuna.