Järjekorras üheksas rahvusvaheline A-festival tõi Tartusse kokku teatrikollektiive üle terve Euroopa. Kolm päeva väldanud festivali jooksul võis näha kuut lavastust Eestist, Ukrainast, Valgevenest, Itaaliast, Hispaaniast ja Austriast ning seejuures ei puudunud repertuaarist ka eesti dramaturgia.

2012. aastal absurdi- ja tudengiteatri festivalina alguse saanud A-festival on aja jooksul enda haaret märkimisväärselt laienenud. Juba 2014. aastast on tudengiteatrite kõrval festivali püsivateks külalisteks olnud kutselised projektiteatrid või festivali enda terminoloogiat kasutades – riiklikest süsteemidest "sõltumatud teatrid" – ning üksikud riiklikud teatrid. Tänasel päeval on festivali eesmärgiks kokku tuua "väliskollektiive teatritegevuse piirimaadelt", ühendades omavahel professionaalset ja harrastuslikku, riigieelarvelist ja projektipõhist ning teksti- ja liikumispõhist teatrit.

Rahvuskunsti radadel

Eesti ("Sandi õnnistus", lavastaja Enor Niinemägi) ja Ukraina ("Kostrubismid. Kumanovski" / "Кострубізми. Кумановский", lavastaja Ruslana Poritskaja) lavastused tõid lavale rahvuslikest motiividest ajendatud omamütoloogilised maailmad. Etüüdlavastus "Sandi õnnistus" põhines eesti folkloorist pärit muinasjuttudel ning andis väliskülalistele festivali alguseks sobiva humoorika ja groteski kalduva sissevaate eesti talurahvakultuuri. "Kostrubismid. Kumanovski" oli aga ukraina kunstniku ja luuletaja Nikolai Kumanovski graafilistest töödest ja luulest inspireeritud multimeedia vaatemäng, kus sulandusid orgaaniliseks tervikuks kokku näitleja mäng ning videoanimatsioon. Mõlemat lavastust iseloomustas (multi)filmiliku esteetika ühendamine füüsilise teatriga, ehkki selle tulemusel tekkiv efekt oli küllaltki erinev.

"Sandi õnnistuse" pantomiimil põhinev lahendus tugines leidlikul ja üle võlli viidud karakterkoomikal (lavastus ise oli muide tõeline koomilise näitlejameisterlikkuse demonstratsioon!) ja pakkus eelkõige võimalust naerda talurahva igapäevaelus peituva absurdi üle. "Kostrubismid. Kumanovski" oli aga pigem metafüüsiline rännak ühe kunstniku loomingu radadel, mida oli kergem tajuda kui mõista. Tihti irratsionaalne ja sümbolistlik (või ehk zen-budistlik?), oli lavastus ühtaegu kummastav ja  lummav teekond, mis ukraina kunstnikku ümbritsevat müüti nii ehitas kui ka seda lammutas.

Eksistentsiaalsed vaatemängud

Üldinimlike ja eksistentsiaalsete teemadega tegelesid Rooma teatriakadeemia Sofia Amendolea "Viimsed õied" ("The Last Flowers", lavastaja Fabio Omodei) ning Austriast pärit Dada Zirkuse etteaste "Eine ühele" ("Picknick for One", lavastaja Matteo Spiazzi). Sõnad "üldinimlik" ja "eksistentsiaalne" on siinjuures suurepärasteks katusmõisteteks, kuna ütlevad ühtaegu liiga palju ning ei ütle midagi. Nii kerkis ka Itaalia lavastuses teemasid üles rohkem kui jõuab kokku lugeda ning Austria puhul tundub igasugune konkreetne sõnastus libedal jääl kõndimisena.

"Viimsetes õites" piisas koheste Covid-19 assotsiatsioonide tekkeks vaid ühest pilguheitest lavale, kus seisavad valgetes haiglakitlites ja visiirides näitlejad, kelle vahel jookseb valges kleidis tüdruk. Lavastuse tegevus leiab aset kaugel tulevikus, viirusejärgses maailmas, kus ei ole enam lilli, inimeste kehaosad on asendatud elektroonikaga ning ainus võimalus leida tõelist rahu on pageda minevikku. "Eines ühele" katab Austria rahvariietesse riietatud noor naine lauda kahele, kuid kedagi ei tule, tõstab ta püstoli ja kõlab lask. Edasi hargneb lavastus sürreaalsete stseenide, unenägude ning illusioonide maailmas, kus tüdrukuga ühinevad transsooline nukk-baleriin ning sootu ja vormitu, must-valge triibuline olevus. Kust nad tulevad ja mida otsivad, ei ole selge, kuid iga lasuga algab uus pöörane stsenaarium, millest üritab igaüks võitjana väljuda.

Mõlema lavastuse dramaturgia oli küllaltki eklektiline, täis ootamatusi ning mänge ajaga. Ka "Viimsetes õites", kus narratiivne lugu oli enamjaolt probleemideta jälgitav, polnud stseenide järjekord rangelt lineaarne ning loo alguse ja lõpu leidmine jäeti publiku hooleks. Eelkõige jäi aga kahte lavastust ühendama väga vaatemänguline teatrikeel. End sürreaalseks tsirkusteatriks nimetav Dada Zirkus ootusi ei petnud: tants, akrobaatika,  žongleerimine, saltod ja pantomiim sulandusid looga kokku loomulikult ja efektselt. Kui tsirkuseelemendid välja arvata, oli "Viimsed õied" samasugune väljendusvahendite pillerkaar. Dramaatilist, maksimalistlikku mängustiili saatis eepiline muusika, äkiline valgus-show ning ülijõuline koreograafia, mis muutis lavastuse peaaegu et tantsuliseks. Karjuti, võideldi viirusega, võideldi üksteisega ning tantsiti ja lauldi rõõmust; midagi tagasi ei hoitud.

Nukustatud inimesed

Valgevene ja Hispaania tõid lavale sõnadraamad, mis tegelesid (lähisuhte)vägivallaga. Valgevene projektiteatri HomoCosmose esituses võis näha Piret Jaaksi näidendit "Näha roosat elevanti", mille lavastas Kalev Kudu. Lugu räägib ühest mehest ja kahest naisest ning pealtnäha konsensuslikust avatud suhtest, mida aga hakkavad mõjutama alkoholism, trauma ning sisemised deemonid. Hispaania "Tugevuse maja" ("A casa de forza", lavastaja Roberto Salgueiro) on originaalis viis tundi kestev naise jutustus, millest Santiago de Compostela ülikooli teatritrupp tõi lavale vaid ühe viiendiku, pannes seega mitte rõhku loo terviklikkusele, vaid teose kandvatele emotsioonidele ja atmosfäärile.

Kuna tõlked puudusid, läksid kehvapoolse vene ja hispaania keele oskuse tõttu kaduma lavastuste sõnalised osad, kuid seda enam kerkisid esiplaanile kujundid. "Näha roosat elevanti" naistel olid seljas roosad vihmamantlid, jalas roosad saapad ja kingad ning peas neoonroosad parukad. Terve lavakujundus oli must ja neoonroosa, justkui midagi sealt poleks päris. Need pole päris suhted, päris naised, vaid mehe ideede ja soovide võrdpilt. Võimatu ideaal sellest, milline soovitud kaasa olema peaks – mitte päris naine päris emotsioonidega, vaid nukk, keda oleks ilus vaadata ja kellega saaks teha, mida hing ihaldab.

"Tugevuse maja" keskse idee mõistmiseks polnud niivõrd sõnu vajagi, kuivõrd tuli kuulata häält. Kõigi nelja naise suust kõlas üks ja see sama – allasurutud, kalestunud, sünnist saati meeste vägivalla all vaikides kannatanud naise hääl, kus valladusid korraga kõik allasurutud emotsioonid: äng, meeletu valu ja silmipimestav viha. Võimsad olid ka lugu toetavad kujundid: kakofoonilised tšellohelid puruks kistud pillikeeltel, näitlejanna päris südamest hammastega tükke välja rebimas ning eksplitsiitsed vägivalla stseenid. Laval ei teeseldud, näitlejad tegid teineteisele haiget nii füüsiliselt kui vaimselt. Teineteist vaadati pilkudega, mis olid ühelt poolt täis kaastunnet, aga ka paratamatust. Sa tead, mida pead tegema. Sa ei pea olema õnnelik, et naeratada ja ilus olla. Huuled punaseks, kontsakingad jalga ja parukas pähe. Niimoodi oled meeste maailma jaoks valmis. Niimoodi sai ka lavastus valmis – neli naist tardunud nukkudena teineteise peal toetumas ja tühjusesse vaatamas.

Omal moel võis vägivalla kujutamist pidada selle A-festivali katusteemaks. Seda kinnitas ka 16. oktoobril toimunud konverents "Kunst vägivalla piiril", kus lahati erinevaid vägivalla vorme ja selle kujutamise viise (ning põhjuseid) teatris. Kesksel kohal oli vägivald siiski vaid Valgevene, Hispaania ja Itaalia lavastustes ning terviklikult lavastuste ampluaad seega ära ei katnud. Kuid nukud jäid kummitama.

Eesti ja Austria lavastuses võis näha n-ö võluflöödi (või pesapallikurika) motiivi, kus maagilisel objektil on võime inimene enda tahte vastaselt tegutsema panna, vallutades niiviisi tema eneseteadvus. Ukraina lavastuses muutus näitleja nukuks kui multifilmitegelaseks, animatsiooni osaks nii enda miimika, näoilmete kui ka liikumismaneeride poolest. Kasutades etendaja Pavel Poritski enda analoogi, oli Kumanovski maailmasse sisenemine justkui teise gravitatsiooniga ilmaruumi astumine. Kumanovski maailmas liigutakse ja mõeldakse teistmoodi ning seda liikumist määrab kunstniku kui nukujuhi nähtamatu käsi. Sofia Amendolea "Viimsetes õites" omandas nuku tähendus aga selgelt utoopilise kuju. Nukk kui humanoid; inimene, kellelt on kogu inimlikkus röövitud ja kelle kehaosad on asendatud robootikaga.

Ehkki tänavune festival pandeemiast mõjutamata ei jäänud (tulemata jäi Poola New Art Theatre ning Tartu Üliõpilasteatri "Sandi õnnistuse" asemel pidi algselt etenduma "Libamina ilmarannal"), suudeti A-festivalile omane väljendusvahendite ja teemade rikkus tagada täielikult ka selle aasta programmis. Leidus sisemiselt pingestatud sõnadraamat, groteski ja absurdihõngulist füüsilist teatrit ning pöörast lavamürglit.

Minu enda jaoks jäid aga just erinevad nukustatud, kellegi teise tahtele allutatud tegelased tervet festivali ühendavaks motiiviks nii visuaalsel kui ka ideetasandil.