Terje Toomistu uus film linastub mainekal Leipzigi filmifestivalil
Eesti dokumentalisti Terje Toomistu ja peruu autorite Diego ja Alvaro Sarmiento uus film "Amazonase veenid" pääses maineka Leipzigi dokumentaalfilmide festivali võistlusprogrammi. Film viib rännakule mööda Amazonase veeteid, mis on peamine ühenduslüli kogukondade ja muu maailma vahel.
Filmiga oma operaatoridebüüdi teinud Terje Toomistu ütles "Aktuaalsele kaamerale", et film on üles võetud väga realistlikus võtmes ning jälgib inimeste igapäevast elu sellel kohati armutul teekonnal, kus liiguvad nii inimesed, loomad kui ka kaubad.
Filmi maailmaesilinastus toimub kuu lõpus Leipzigis, millal seda Eestis näha saab, pole veel teada.
Millega "Amazonase veenide" puhul tegemist on?
"Amazonase veenid" on film elust Amazonase jõel ja ta vaatleb seda mitte sellises üldsusele tuntumas romantiseerival ja eksotiseerival kujul, vaid ta vaatleb seda elu veeteel hästi realistlikult. Kuidas inimesed, kaubad mööda maailma suurimat jõge liiguvad ja kuidas levivad ka ihad, unistused ja soovid ja kuidas ühes sellega kogu see piirkond on muutunud.
Kui oluline see veetee sealsetele inimestele on?
See on väga oluline, sest muud viisi mööda Amazonase piirkonda liikuda praktiliselt ei olegi, nii et need Amazonase jõel liikuvad praamid on sisuliselt ainus viis, mis ühendab väga paljusid väikseid Amazonase piirkonna kogukondi ülejäänud maailmaga. Need veeteed mööda kulgevad rännakud võivad kesta nädalaid, et minna ühest linnast teise ja samas on ka see, et kogu liiklus kulgeb niimoodi nagu ta kulgeb. Selleks, et üks kargolaev saada kaupa täis, võib kuluda päevi, mis tähendab ka seda, et üks kargolaev võib jääda päevi hiljaks. Minu esimene kogemus sellise kargopraamiga mööda Amazonase jõge sõita oli aastal 2007 ja selle kogemus oli küll nii, et praam jäi väljakuulutatud väljasõidust umbes neli päeva hiljaks.
Saan aru, et selle ajaga olid teil toiduvarud otsas?
Selle ajaga olime oma reisi juba n-ö ära teinud, mis puudutas kõike kaasavõetud toidu- ja joogivarusid. Aga see andis kätte kogemuse, kuidas sügaval Amazonase vihmametsas oledki sõltuv lihtsatest asjadest, kuidas need praamid sõidavad ja millal. Samas on seal ka piirkondi, kus võivad tulla ka piraadid. Näiteks öösel mingites piirkondades on praamil ikkagi relvastatud valve, sest kõik see varandus, mis pardal on, võib olla kellelegi hea saak.
Kas filmimise käigus juhtus teil ka mõni ekstreemsem seiklus?
Kogu see teekond on omaette magus väljakutse, et sa oledki sellises nn mitte-kohas, oled piiritletud eluga sellel praamil, sööd seda, mida on, magad siis, kui saab. Aga eredad momendid sellest filmimisest olid seotud loomaveoga, kui sa tõesti näed, kuidas üks talumees otsustab mingid oma loomad maha müüa ja kuidas neid loomi on vaja sinna praamile saada, kuidas neid seal hoitakse. See oli kõik... elu.
Samas ei puuduta selle filmi laiem sõnum ainult seda, kuidas need Amazonase kogukonnad on omavahel seotud selle jõega, vaid kuidas meie globaalse kogukonnaga oleme seotud sama jõe ja sama piirkonnaga, arvestades lihtsalt seda, milline võtmeroll on Amazonase vihmametsade piirkonnal mängida kliimamuutustes. See jõgi jookseb filmil kogu aeg taustal.
Nii et see on ka üks filmi teemadest, viide kliimamuutustele ja sellele seosele. Võib-olla sa täpsustad, mis seos seal filmis välja joonistub?
See seos ei joonistu välja ilmselt. See film on üles võetud vaatlevas toonis – pikad kaadrid, kus me ka füüsiliselt tajume vahemaid ja aega, mis veeteedel kulgeb ja samas on seal näha ka vihmamets, aga me püüdsime seda näidata nii, et see vihmamets on justkui passiivselt seal, aga samas on selle taga nii palju keerulisi ja väärtuslikke süsteeme ja vaatajale jääb see interpretatsioon, et mis rolli see mets selle jõe ümber mängib.
Toimetaja: Merit Maarits, intervjueeris Gerli Nõmm
Allikas: "Aktuaalne kaamera"