Oli ka neid, kes nõudsid ses asjas rahvaküsitluse korraldamist. Ent valimised ise ju olidki see küsitlus ning täna võime tõdeda, et tartlased eelistasid neid jõude, kes toetavad kultuurikeskuse rajamist keskparki.

Kindlasti pole keskuse rajamine ainult kohalik küsimus – on ju riigikogu kinnitanud selle esimeseks kultuurkapitalist rahastatavate riiklikult tähtsate kultuuriehitiste pingereas. Ent ka võitluses selle asukoha pärast ühes linnas mängiti uuesti läbi kogu kultuuri võitlus ellujäämise pärast. Olen öelnud varem ja kordan üle – vastuseis just rõhutab vajadust. Kui kultuuriinimeste püüdlusi alavääristatakse, surudes neid tagasi vanadesse keskkondadesse, väiksemaks ja kuhugi nurga taha, kõneleb see kultuuritaju ohtlikust marginaliseerumisest inimeste argiteadvuses ning siis ongi vaja suurt sümboolset sammu, et kultuur keskmesse tagasi tuua.

Sest just kultuur teeb meist inimesed. Mõistetav on roheliste mure keskkonna pärast, kuid kui kultuuri nähakse pelga ressursside raiskajana, ei eristugi rohelised ju tehnokraatlikest töösturitest. Kultuuri pikaajaline alavääristamine ja koomale surumine on aga viinud ka inimsuse kriisini, inimese alavääristamiseni, ta lootuste ja unistuste põlastamiseni. Inimese kuulutamine kahjuriks ei pane teda keskkonnast rohkem hoolima – loodust hoiab ikka see, kes tunneb ennast teiste seas ja teistega koos väärtustatuna. Seda väärtust inimeses aga loobki kultuur.

Nii poleks ka südalinna kultuurikeskus pelgalt "raha matmine betooni" (ja meenutagem taas kord, et plaanis on puitmaja) – see oleks eeskätt inimeste ruum. Tulevad uus raamatukogu ja kunstimuuseum, aga ennekõike oleks see ajakohaselt avar ja õhuküllane kohtumiste paik. Just näost näkku kohtumised aitavad ületada neid lõhesid ja vaenulikke võõrandumisi, mida ühismeedia on võimendanud – teisega vastakuti seistes katsud ju ikka olla mõistvam ja hoolivam, hakkad taas selgemalt aduma inimest tema soovide ja vajadustega.

Valimiste rahvaküsitlus viis ometi ka selleni, et kultuurikeskus tuleb mööndustega ja Tartu uues koalitsioonileppes kõneldakse mahtude kahandamisest. Usun, et ka see on pigem poliitilise positsioneerimise kui adekvaatse analüüsi tulemus. On ikka väga kummaline kuulda, kui kirjandusmuuseumi direktor ja endine kultuuriminister – seejuures väga hea kultuuriminister – serveerib intervjuus töövõiduna seda, et tema erakonna soovil black boxi ja linnagaleriid keskusse ei tule. Olgu öeldud, et ta siiski ruttas tiba sündmustest ette ning teised koalitsioonipartnerid seda ei kinnita; mahud kahanevad rendipindade, laopindade ja parkimise arvelt. Nagu kinnitab Tartus läbi viidud HelVäli uuring, on üht keskmise suurusega saali ikkagi juurde vaja – seda toonitavad ka praegused korraldajad ja saalide haldajad ise.

Tasub meelde tuletada, et raha kultuuriehitistele ei jaga Riigikogu. Raha eraldab Kultuurkapital, mis seaduse järgi peab küll lähtuma Riigikogu kinnitatud pingereast, kuid ometi on ka kõlanud signaale, et reaalne ehitusjärjekord võib siiski muutuda. Kultuurkapitali nõukogu soovib saada selgeid ja vastuoksusteta sõnumeid, mis ikkagi tuleb, kuhu, millal ja kuidas – neid ühiseid sõnumeid hägustavad soolod ei tule küll praegu kasuks.

Ometi on nüüd valimiseelsest perioodist märksa suurem kindlustunne, et lähituleviku kõige tähtsamaks ja vajalikumaks hinnatud kultuuriehitis tuleb paika, mis aastakümneid kestnud arutelude järel kõige sobivamaks osutus; sellele on piisav kogukondlik toetus ning keskuse edasine saatus on heades kätes. Tundkem sest inimestena rõõmu.