Uljas ja natuke jahmunud. See pilt, see olek sinust tuli kõigepealt silme ette, kui katsusin eneses vastata küsimusele, kuidas sind tundsin. Täna hommikul su minekust kuuldes mõtlesin ju, et ei tundnud ikka sind tegelikult üldse...

Aga siis tuli meelde too 2006. aasta soe varasügis, mil sai välja antud su plaadiga luulekogu "Katedraal Emajões" ja sind Tartusse Eclectica festivaliks lausa Brüsselist neid esitlema lennutatud. Ja seal, toonase Y-Galerii ees sa seisid, rahulolevana, ent kuidagi kohkunult naerdes – uljas ja natuke jahmunud.

Ja see naer ikka tuli aeg-ajalt tagasi, su tavapärast bravuuri soojemaks värvides. Luuletajana pärjatult, "Serafima ja Bogdaniga" suurelt läbi lüües, 2019 Tartu linnakirjanikuks saades. Sus oli tugev tahe kasvada ja kangemaid tegusid teha, aga samas ka kõrvalistele vaevumärgatav kartus selle kasvamise ees – sest selle uljuse sees oli üks päris lihtne poiss. Mõni võis su kraadelikku hoiakut tunnustuste vastuvõtul ka pahaks panna, aga see polnud ju pahatahtlik ega sisimas üleolev – pigem ikka nagu hoiatus: "Ärge nüüd liiga tõsiselt ka võtke, jätke endale ja mulle alles väike muie, selles on vabadus – ärge laske sel lihtsal poisil kaotsi minna."

Vabadust nägid sa ka seal, kus paljud su ümber mitte. Idumajandus ja nutimaailm kipuvad siinseis luule- ja kunstikampades ikka pigem tõrget tekitama, mingisse düstoopilisse vastasleeri kuuluma. Sina olid neist muudest maailmadest elevil ja aimasid kunstidega põnevaid seoseid, ka tulevikku nendest seostest sündimas. Samas ise lipsustumata ja kiibistumata, muhedaks boheemiks jäädes. Aga ägedate ideede teostumine tuleb ränga rutiini ja pisiasjades pusimise hinnaga ja kaugeltki alati ei kärsinud sa seda hinda maksma jääda. Seda vägevam siis suurromaan, milles ennast ületasid ja teisi. See jääb alles üle paljude pisemate pusimiste.

Vahur – sellistel hetkedel on alati tunne, et ei osanud sind õigel ajal piisavalt tänada. Sa ise julgesid siiralt ja sageli kiita seda, mis sind rõõmustas. Ja rõõmustas sind ikka selge muutus, mitte suured lubadused. See, kuidas sa elasid ja aitasid kaasa Tartule, siinse kultuuri ja eluruumi avaramaks kasvamisele, on olnud südames tänuga vastu võetud. Kius ja kisklused kurvastasid sind küllap rohkemgi, kui välja näitasid. Aga see teine pilt, mis sinust jääb, on ühisest bussisõidust su romaani esitlusele Peipsiveerde – sina bussininas luuletuste ja lugudega, hambad ja lõõts õieli. Mitte uljas ega jahmunud, vaid sula elulusti tulvil.

... Täna ehmatati vaatama üle õla – see lihtne poiss oli läinud. Lasime tal ometi kaotsi minna. Jääme sind otsima, Vahur.