Reportaaž. Nutunaine Peipsi katedraalis

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kirjanik Vahur Afanasjev. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

10. juulil peeti Vahur Afanasjevi mälestusfestivali Katedraal Peipsis. Hea festivalinimi autorile, kes oma loometee alguses kasutas pseudonüümi DJ Jumal ning ühe oma menuka luulekogu pealkirjaks pani "Katedraal Emajões".

Järgnevalt mõned hektilised tähelepanekud 35-kraadises põrgukuumuses aset leidnud üritusest, kus teadvus kippus laiali vajuma nagu jäätis, mida pole võimalik sellisel päeval süüa, sest sulab liiga kiiresti peost.

Väike väsinud bussike startis Tallinnast Draamateatri eest juba kell 9. Vestlust hoidis ülal agar daam, kellelt saime kuulda, et lähikondlased ja sõbrad koostavad eesootaval üritusel albumi piltidest, millel nemad koos Vahur Afanasjeviga fotografeeritud on. Ta hoiatas ka, et Peipsi ääres on palju suuri parme, osutades pahaendeliselt minu paljastele säärtele. Tema oli omad ettenägelikult erilise villase undrukuga katnud. Meeleolu hoidis ülal ka Karl Martin Sinijärv, kes jagas näpunäiteid paremate söögikohtade kohta New Yorgist - Tokyoni. Kohale jõudsime väikese hilinemisega, sest teel eksisime ära, kuna aadress Peipsi 77 asub lisaks Jõgevamaal, tagatipuks esineb ka Kasepää nimi kahes kohas.

Bussisõidust uimase pildi lõi veidi selgemaks Napp kohviku neiudelt soetatud mõnusalt heinase maitsega angervaksa kokteil, mis aitas linnatolmu maha raputada ja Peipsi idülli sisse elada. Kokteil näpus, vaatasin üle maja ülemisel korrusel eksponeeritud näituse, kus sai näha Afanasjevi romaanidest tuttavat graafikat. Maja ise, keskkond ja kogu väljapanek oli sama põnev kui Toomas Kuusingu ning Peeter Alliku graafika. Koht oli tõeline segasumma suvila. Pööningul rippus ka üks kulunud nahkmantel, mille juures mu sõber Pille teatas, et see oli Vahuri mantel. Silmitsesime seda mõnda aega juhmilt ja ise sõime kirsse, mida Pille ämbrikesega kaasas vedas, eesmärgiga need ühiselt kaetavale toidulauale asetada.

Kunstiobjektidest jõudsin tutvuda ka interaktiivse maaliga "Mina perse Pollock!" – lause oli kirjutatud valgele lõuendile ning selle pihta sai tulistada värvikuule. Korraks õnnestus mul teose hõivanud kümneaastaselt poisikeselt püss oma kätte saada ning mõned paugud lasta, millest paar ka pihta läks, vallandades kollased plärakad. Esmakordselt oli töö eksponeeritud eelmisel aastal Afanasjevi kureeritud näitusel "Kättemaks" Voronja galeriis ning sealt olid alles vaid kollased kuulid. Ehk küll kollane võib paljudele tunduda päikseline, on ta ka higi ja kusega assotsieeruv toon, mõjudes kohati haigusi ja surma meenutavalt. Sobivalt jäi ette luuletus Afanasjevi kogust "Kandiline maailm" (2000), kus esineb kollane vastavalt:


(Erakogu)

Garaaži moodi rustikaalses toas näidati videosalvestusi lahkunud autorist kitarri saatel musitseerimas. Seinale oli koondatud ülevaade Afanasjevi teostest ning märkidest erinevates eluetappide kohta – visiitkaardid, peakatted jms. Sinna oli paigutatud ka eelmainitud mälestusalbum, mida sõbrad päeva jooksul omalt poolt fotodega täiendasid.


(Erakogu)

Festivali avas Mare Solobotny "Lese kõne". Naine oli pikas valges kleidis ja kirjeldas oma pulmi Vahuriga kümme aastat tagasi, mil valitses sarnane leitsak kui tänavu. Ta tõi välja mehe viimased käsikirjad – romaani ja luulekogu ning virutas need vastu seina, sajatades kurjale saatusele näkku. Laiali lendavaid A4-lehti tunnistamas lavale asetatud portreefoto naeratavast Vahur Afanasjevist. Lesk luges ette ka lahkunud autori ühe viimase luuletuse, "Kirjandus, muusadest julmim". Tema kõne lõpetuseks tõsteti ühine pits kohalikku haljast jooki, millel on oluline koht Peipsi äärses elus ja traditsioonides.


Mare Solobotny (Erakogu)

Edasi jätkus programm kirjanduse analüüsiga. Meeldivalt jahedal kivipõrandal istudes sai kuulda, kuidas Mari Niitra, Mihkel Kunnus ja Kristjan Piirimäe liikusid linnulennul üle Afanasjevi romaaniloomingu. Olin alles hiljuti alustanud 2005. aastal ilmunud romaani "Kastraat Ontariost" ning tundus meeldiv ja õige, et seda võib võrrelda Kurt Vonnegutiga. Sellega seoses toodi välja Afanasjevi meisterlikkus tragikoomika alal. Kunnus teatas võidukalt, et raamatus leiab aset stseen genitaalide mahasaagimisesest. Piirimäe lisas lohutavalt: "See on ainult pool lehekülge!" Mainiti ka karakteritele antud huvitavaid nimesid alustades Daaba Kruubist ja lõpetades tema viimases teose Dotty Godmanisega, kelle näol on tegu erudeeritud ja intelligentse daamiga. Kunnus-Niitra-Piirsalu leidsid, et "Õitsengu äärel" Dottyga jõudis Afanasjev oma esimese päris positiivse kangelase loomiseni.

Põgusalt käsitleti ka romaanivõistluse võitnud "Serafimat ja Bogdani". Ühe staažika kirjandusuurija ja antud romaani suure austaja hinnangul, kellega mul oli au vestelda, tehti seda liiga pealiskaudselt ning jäeti käsitlemata keel, millele tulnuks süžeest ja karakteritest enam tähelepanu pöörata. Kuid eks lähenemised ja ootused ole erinevad. Mina leidsin Kunnuse-Piirimäe-Niitra ettekandest küllaltki palju pidepunkte Afanasjevi loominguga edasi tegelemiseks.

Ka järgmine esineja, huvitavalt tummise kõnepruugiga Leo Luks, pööras oma ettekandes, "Sinusoidi kaks ja pool faasi – kriitiline tervikvaade Vahur Afanasjevi luuleloomingule", tähelepanu Afanasjevi loometee algusele. Ühe oma lemmikuna mainis ta luulekogu "Kaantega viin" (2004). Näideteks olid uurijal välja valitud mahlakamat sorti luulepalad, mis kenasti koosviibimise rokenrolli poolt toitsid. Luks visualiseeris tahvlile Afanasjevi luuleloomingu kõvera, milles tõi välja kogude kaupa kõrg- ja madalpunktid. Sisulise kriitika ilmestamiseks olid joonistatud vastandavalt plussid ja miinused. Plusspoolele asetati viited, mis mõjuvad paremini kui originaalsus; igiminevik kõrgumas hetke üle; melanhoolia vs pateetika; vihjed vs otseütlemine; lühem parem pikemast,;tihedus kõrgumas eklektika üle; ning viimane, kuid mitte vähim – vabavärss versus riim. Riimi probleemi näitlikustas ta kolmel moel, kuid enim jäi kõrva riimi iseloomustav "tädilikkus" – võrdlus, mida saatis publiku üksmeelne naer.


Luks ja sinusoid (Erakogu)

Järgnevalt üles astunud Karl Martin Sinijärv võttis enne luule juurde asumist ka kõigepealt tädide pilamise teatepulga üle ja lisas sellele omalt poolt paar nalja. Tädilikkus on ilmselgelt koolkondade ülene halva maitse mõõdupuu, kuuludes paljude luulehuviliste lemmikliigituste hulka. Kuidagi tüütuks on muutunud, et tädi alati tanki lükatakse, kui on vaja midagi ebaseksika turvatsooni klammerdunud igavuse näitlikustamiseks. Samas tuleneb siit midagi, mis võiks jätkata Luksi alustatud vastanduste jada: seksikus vs seksuaalsuse hävingu motiivid lahkunud autori loomingus. Viimase heaks näiteks Tartu Sensatsioonilise Kevadbändi esituses kõlanud Afanasjevi "Ebaseksuaalne mees" – väga tore pala, mis tõmbas kohe teistega koos tantsima ja kaasa laulma.

Üritusel viidi läbi ka NAK-i koosolek, aga enne seda toimus NAK-i suur ühisujumine Peipsi järves. Maja varjus kükitanud hädisemad vennad, mina nende seas, lõpetasid isekeskis halamise, kui lesk järvest alasti tagasi tuppa tormas, ise vaeseke parmudest puha lapiliseks puretud. See oli nagu omamoodi performance. NAK-i koosolekul mainiti, et üks nende traditsioone ongi alastus ning selles osas oli meeste ridade väärikas esindaja sageli Vahur Afanasjev ise.

Suurejoonelisele sissejuhatusele järgnes pikk ja kuiv arutelu – NAK-i eelarve ja muu säärane. Aga eks selline asi kuulub korralise koosoleku juurde. Jutuajamisega liitus ka Afanasjevi väike tütar Juuli, kes laval istuva ema sülle ronis ja mikrofoni paar spontaanset pala esitas. Seepeale uuriti Contralt, kas NAK-i liikmelisus ka järeltulevatele põlvedele pärandub, kuid esimees teatas resoluutselt, et siiski mitte. Viimaks jõudis järg naklase Veiko Märkani, kes oli aga pisut nukker. Nimelt oli kaduma läinud Märka mälupulk. Õnnetuses võis süüdi olla meie Tallinnast tulnud bussi järsk pidurdus, mille käigus tema kotisisu mööda bussipõhja laiali paiskus. Hiljem aga mälupulk, kus peal ettekandeks vajalikud luuletused, välja ei ilmunudki. Sellest oli väga kahju, kuid samas oli tal varnast võtta huvitav Afanasjevi teostega assotsieeruv romaani idee, mille esmaettekanne pälvis publiku sooja vastuvõtu ja jääme põnevusega teost ootama! Spontaansete etteastetega esinesid üritusel veel ka Afanasjevi koolipõlve sõber Priit, üks soliidse olemisega endine ülemus, kes lubas kuumalaine lõppedes Afanajsevi romaanid läbi lugeda ning Ahto, kohalik samaka-ajaja.

Märka mälupulka otsisime veel tagasiteelgi bussipõhjast, kuid meie telefonide taskulambivalgusse see ei jäänud. Teel Tallinna sain uurida Karl Martin Sinijärve uusimat luulekogu. Selle osaline tühjus ja lehekülgede kaupa sõnakordusi pakkus ootamatult lõõgastavalt puhkust kirevast üritusest undavale ajule. Tagantjärele selgus, et ka ürituse vastuvõtt jagunes sinusoidi: osadele oli see kusturicalik "Vahurock", samas teised leidsid end nutunaisena Peipsi katedraalis, koju jõudes peatäit pisaraid valamas. Festival, selle keskkond ning lähedaste poolt pakutud lähivaade tekitasid osalustunde.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: