Indrek Mesikepp: Vahur julges teha asju ja andis seda julgust ka teistele

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Vahur Afanasjev Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Kirjandusajakirja Looming peatoimetaja ja luuletaja Indrek Mesikepp meenutab oma järelhüüdes 41-aastasena meie hulgast lahkunud kirjanik Vahur Afanasjevit.

Täna oli mul kindel plaan Vahurile helistada. Õigupoolest oli mul kavas ka Kultuurilehe veebitoimetajaga rääkida ja muu hulgas öelda, et videotest, kus Vahur oma uusi jutte loeb, oleks tulnud üles panna hoopis teine – ägedam, mille esimene lause juba põrutab asjad paika. Sest me ei pea näitama eesti kirjandust ega oma ajakirja vaid eleegilisena. Mitte see mõtlikum video, mis seal nüüd on. Nüüd ma enam ei tea. Ehk ongi see parem. Või kuidas on ikka õigem. Liiga vara, et asju selgelt näha.

Tunnen Vahurit 90ndate lõpust. Mõlemad olime noored, tema muidugi veel eriti. Üks meeleolukamaid pilte sellest ajast oli meie reis Riiga. Ühine peavaluhommik Edmundsi köögis, kes ei suutnud Cassandra Complexi nime meelde tuletada. Sihitud ja sihipärased hulkumised Riia vanalinnas, kus meid tutvustati kohalike pungikuulsustega. Juhtus palju asju ja veel rohkem asju oli ees. Brüsselis, Poola hostelites, Tallinnas, Tartus, Peipsi ääres ja kus iganes me koos olime.

Läbi aastakümnete on mul Vahuriga seoses palju eredaid ja sageli ka naljakaid mälestusi, ei oska ühte neist ega kolme valida. Ta oli hea, lähedane sõber, nagu pereliige. Ja kuidas sa pereliikmest rääkides tood esile ühte toredat lugu või ühte omadust, mille poolest ta on oluline.

Paljude jaoks sai Vahur tuntuks suure, raske romaaniga. Nii raskega, et ma seda oma sagedastel Riia-sõitudel bussis lugemiseks kaasa võtta ei tahtnud. Et ta oli vähemalt sama andekas meister ka lühikestes kirjandusvormides, seda on ehk vähem teada. Ehkki võiks. Tema lühijuttudes oli pöörast absurdi, tema luuletustes täpsust, eneseirooniat, sotsiaalsust ja melanhooliat.

Vahur julges teha asju. Tema muusikalised katsetused algasid nullist, ta ei kartnud ja õigusega – ka tema varajastes naiivsetes magamistoasalvestustes on kordumatu võlu. Naersin hiljuti taas end ogaraks, leides arvutist ta lugude "Ülo tuli kapist välja" ja "Ebaseksuaalne mees" helifailid.

Ja seda julgust andis ta ka teistele. Lülitas magamistoas trummimasina sisse, pani kitarrijuhtme stepslisse ja mind laulma. Mind, kellele muusikategemine oli algkoolist peale keelatud. Oli see kole või veider, mida me tegime, mine tea, aga ma olen talle selle eest tänulik.

Vahuris ei olnud mitte üksnes palju elurõõmu, temas oli ka palju elukurbust, elukirge, elujanu, palju elu. Ja selle tõttu on mul temast ikka uskumatult raske minevikuvormis rääkida. Kui ma pean tõesti sellega leppima, et ta on läinud, siis tähendab see, et läinud on suur tükk elu.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: