Raul Oreškin meenutas, et ta kohtus Vahur Afanasjeviga kaheksa aastat tagasi Voronja galeriis. "Ta tuli Voronja avamisele ja kinkis meile pudeli omatehtud koduveini, see on mulle meelde jäänud," ütles ta ja lisas, et üks asi viis teiseni ja 2020. aasta suvel kureeris Afanasjev Voronjas kaheksandat suvehooaega. "See pidi tulema Vahuri aasta, Kolkjas pidi etenduma Tartu Uue Teatri lavastus "Serafima ja Bogdan", mis lükkus aga edasi, ja Voronjas pidi olema Vahuri kureeritud näitus, läks aga teisiti, kuid võib-olla need kaks suurt asja ei mahtunudki ühte suvesse ära."

"Vähesed loojad saavad tunda seda, mida Vahur on tundnud," ütles ta ja mainis, et teda on hoidnud kriitikud ja teda on väga armastanud publik. "Nii sai ka sellest Voronja galeriis toimunud näitusest väga suur publikuhitt," selgitas Oreškin, lisades, et Vahur oli meister uute vaatenurkade avamisel. "Me teame muidugi, et Vahur tegi suuri asju ja ta tahtis teha veel väga palju, paar päeva tagasi arutasime ühte järgmist projekti "Peipsi Kunstitee", mis peaks kulmineeruma 2024. aastal, kuigi sellel projektil on palju takistusi olnud, siis puhtalt tema mälestuse nimel liigume sellega edasi."

"Vahur oli tegelikult väga südamlik ja hea inimene, võib-olla ta vahel meedias võis ka midagi teravat öelda või nähvata, aga ta oli väga tundlik ja tihtipeale ka endasse tõmbunud," kinnitas Oreškin ja tõdes, et võib-olla see lai naerunägu oligi mask avalikkusele. "Vahuri teoseid on ühelt poolt kerge lugeda, aga teisalt pole ka, tema tekst on väga intensiivne, rusuv ja emotsionaalselt väga pingestav."