Eelmine romaan "Serafima ja Bogdan" toimus Peipsi-äärses vanausuliste kogukonnas. Ainese valiku tõttu leidis teos eesti lugejate seas sooja vastuvõtu. Miks "Õitsengu äärel" hoopis globaasele tasandile viisid - 2028. aastasse, kui Maale läheneb asteroid?

Eks see on selline kunstniku ülbus teha seda, mis ennast huvitab ja kirjutada raamatuid, mis ennast huvitavad. Ega tegelikult "Serafima ja Bodgani" materjalis oli ka fantaseeritud osa. See oli nii põhjalik, et nüüd tuleb elada seal Peipsi veeres, et tekiks uusi kihte ja lugusid. Teine osa oleks nii palju nõrgem olnud, kuigi äriliselt oleks õige viia "Serafima ja Bogdani" ajastu edasi 90ndatesse, nullindatesse ja praegusesse välja.

"Õitsengus" on need teemad, mis mind huvitavad. Jälgin igapäevaselt, kuidas börsid üles-alla käivad. Praegu on dramaatiline aeg börsidel, mõnel ettevõttel on tohutu kasv, nii et väga põnev on jälgida.

Inimkonna edasiminek, progress, see kõik on aeg-ajalt totakas ja tagasilangustega. Mõnikord tekib küsimus, kes selle nüüd korraldanud on, kuidas see inimkond edasi liigub. Seal on ka see, et majanduslikult läheb aina paremaks, tehnoloogia areneb ja inimesed samas kipuvad ikkagi rahulolematud olema.

Need küsimused olid mul sees ja siis ma selle "Õitsengu äärel" mõtte peale tulin. Panin inimkonna asteroidiga silmitsi ja vaatasin, kuidas inimkond välja keerutab.

Kust pärineb väljend "õitsengu äärel"? Kes seda öelnud on?

Mina kuulsin seda väljendit ühe Eesti ettevõtte juhatuse esimehelt. Rasked ajad olid juba alanud, samas globaalse majanduse õitsengu äärel olemine oli seoses rahatrükiga hoogu võtmas ja ta oli selle kuskil koosolekul välja öelnud.

See on see tunne, kus me kogu aeg oleme. Kui vaadata tänast palka, siis mõtled, et oleks mul see tänane sissetulek ja kümne aasta tagused hinnad, siis ostaks uhkema korteri. Aga näed, asi on eest ära läinud. Me olemegi kogu aeg ääre peal, õitsengu äärel. See on seisund, kus me oleme ja sellepärast on ka rahulolematus.

Kas "Õitsengu äärel" on kirjutatud teadlikult ka nii, et raamatul oleks tõlkepotentsiaali ja rahvusvahelise leviku potentsiaali?

Ma natuke mõtlesin sellele, aga samas eestlased on ka suhteliselt üleilmastunud. Kõik tuttavad, kellega olen läbi aastate suhelnud, ükskõik, mis erialalt nad on, neil on mingid teemad välismaaga. See, et raamatus tegevus toimub üle maailma, pole eriline trikk ja välislugeja jaoks üllatus.

Ma ei tea, kuidas välislugeja seda vastu võtab. Mul on tegelikult kuskil 50 lehekülge "Õitsengu äärel" tõlgitud. Ma katsun seda näidata ja vaadata, kas saan reaktsioone ja äkki on keegi huvitatud kogu asja tõlkimisest.

Aga ma kramplikult kindlasti ei mõelnud, et kirjutan tõlkimise pärast lihtsate lausetega.

Mis keelde oled mõelnud tõlkida?

Inglise keelde siiski. Tore muidugi, kui oleks prantsuse ja läti keelde tõlkimine juba käsil, aga veel ei ole.

Kas "Õitsengu äärel" on ulmeromaan?

See on tore vaidlusekoht. Mina ise ütleksin, et ei ole. Kuigi mul pole midagi selle vastu, et ta on ulmeromaan. [...] "Õitsengus" on asteroid, kosmoseraketid tõusevad õhku ja tegevus toimub tulevikus. Aga sellesmõttes see ulmekas pole, et robotid oleks tänaval ja tehisintellekt korraldaks asju. Raamatu tegevus toimub alles aastatel 2028-2029, nii et küll me jõuame veel ulmelisemasse kohta.

"OP"-is pakkusid saatejuhid ka psühholoogilise põneviku žanri. Ma enne polnud sellele mõelnud. Žanri defineerimine on autori jaoks üldse kohutavalt vaevarikas asi, kui ta pole teadlik žanriautor. Mina kindlasti ei ole.

Minu jaoks oli ulmelisest või põnevuslikust tegevustikust veelgi põnevam see, kuidas oled käituma pannud inimloomuse ja ühiskonna totaalse ohu olukorras ja hirmu valguses. Kas surmahirmu tundes ja teades, et asteroid tuleb ja hävitab meid, on inimene ikka samasugune nagu tavaliselt, see saamahimu, teistele ärategemise vaim ja egoistlik hoiak prevalveerivad inimkonna ülese ühise huvi ja koostöövaimu? Kas lugesin välja sama, mida autor teosesse pani?

Mina näen asju nii, et egoism ehk minu enda üksikisiku keskne tegutsemine on see, mis suurt tasakaalu hoiab. Igaüks tegutseb nii, nagu ta tegutseb, ja see tagab ühise hüve ka. Tegelased on ettevõtlikud inimesed. Julmalt olen poliitikud pannud rohkem nendeks tegelasteks, kelle enese eest hoolitsemine tähendab mingi renomee tagaajamist ja kes on hädised pärisasjade tegemisel.

Kui vaadata, mida koroonapandeemia on teinud ühiskonnale, siis kui sarnane on olukord, mida oled kujutanud oma romaanis, kus haiguse asemel ähvardab tsivilisatsiooni asteroid?

Nii suurteks massiaktsioonideks pole koroonaga läinud. Võib-olla see on natuke teise iseloomuga asi ja distsiplineerib ka. Aga raamatus on ka kõik stiihiline. Asteroidiga seotud tõmblemised ja liikumised, kuskil tuuakse igaks juhusks sõjavägi tänavale, kuskil inimesed lokaalselt hulluvad ja keegi ei tea mida teha.

Koroona on võrdlemisi sarnane. Koroona on ühest küljest tõsisem asi, samas USA-s tõmmatakse inimesi käima päevapoliitiliste teemadega - president vahetub ja ta niikuinii vahetub, aga millegipärast kari inimesi ründab Kapitooliumi.

Nii et selleks pole alati vaja pandeemiat või asteroidi, et inimesed pistaks mingi suunas liikuma. Keegi suunab, aga suunamine pole organiseeritult kokku lepitud. Inimestel vist vahepeal on vaja mingis suunas tormata, aga see tormamine on hämmastav. [...]

Kui sügavalt raamatut ette valmistades astronoomiateemadesse sisse läksid?

Ma lugesin küll omajagu ja pea ikkagi suitses ka, aga ega sellisest populaarteaduslikust tasemest sügavamale ei osanud lugeda. Küsisin paarilt teadjamalt inimeselt üle ka, et ikka päris lollust kokku ei kirjutaks.

Kui peakski asteroid meid ähvardama, siis kas inimkond on võimeline vastu astuma või tekibki selline kaos nagu sa oma raamatus kirjeldad?

Ei pea erutuma või närvi minema, aga süsteemid on nõrgukesed küll. Asteroid ei teki suvalisest kohast, neid tiirutab karjakaupa kosmoses. Suvel samuti üks mitte väga väike asteroid sõitis maast mööda, ohukriteeriumite mõttes pigem juba oranž. Aga see avastati nädal pärast seda, kui see oli Maast mööda läinud. Nii et süsteemid on olemas, neid jälgitakse ja vaadeldakse, aga kosmos on ikkagi suur.

Ecstasy mõju all Hispaania villas tantsu vihtuv koomiline juudi rabi või KGB-ga koostöö tegemise eest süüdistuste laviini alla mattuv läti matemaatik. Kust nopid karaktereid ja ainest?

Juudi rabiga on natuke lihtsam, sest olen huvitatud juudikultuurist ja mul on suurem lugupidamine ka, aga ecstasy't tegevat rabi pole kohanud, see on fanataasiavili. Aga mu isa oli matemaatik ülikoolis ning oli ka igasuguseid teemasid 90ndatel, et KGB-teemaline puhastus jäeti tegemata Eestis ja tundub, et midagi hullu ka ei juhtunud sellest. Aga luukeresid kappi jäi ja tundus, et mingil hetkel võiksid need esile ronida küll ja inimeste elu ära rikkuda. Imelik isegi, et ei ole roninud, sest igas valdkonnas peaks olema veel elus inimesi, kelle mõnusa pensionipõlve võiks vastiku artikliga nässu keerata. See on üsna realistlik.

Olen elus näinud värvikaid inimesi. See on ka põhjus, miks ma olen katsunud maailmas ringi käia ja erinevate seltskondadega kokku puutuda. Selline tegelane on võimalik, selles olen veendnud. Ma ei kirjuta kunagi sellist tegelast, keda arvan, et ei saa olla.

Rohelise Loojangu nimelise keskkonnaliikumisega, mis õhutab noori avalikus kohas protsesti märgiks enesepõletamisele, on seotud raamatu peategelase 17-aastane tütar. Kas siin saab tõmmata paralleele tegutsevate keskkonnaliikumistega?

Keskkonnaliikumised võivad ka väga õiget asja ajada. Mingi piirini on neil õiged mured. Aga kui tuleb apokalüptiline tase... Roheline Loojang on liikumine, mis on puder ja kapsad, seal on cancel culture ja muud teemad.

Toona, kui see mul pähe tuli, oli see kollaste vestide värk Prantsusmaal, mis kippus käest ära kiskuma, sest lõpuks polnud aru saada, miks inimesed protestivad.

Selget ideed polnud. Tundus, et läheb tohutult võimsaks nagu ikka Prantsusmaal, aga see hajus ära ja eks Prantsusmaal tulevad jälle uued põnevad liikumised. Seni, kuni sellistel liikumistel pole selgelt ideoloogilist tuuma ja programmi, mida teha, siis ega neist asja ei saa. Peale selle, et nad on üsna ebameeldivad. Aga võib-olla on need ka vajalikud, et ühiskonna auru välja lasta. Aga pigem nad lähevad häirivaks.

Mõne kriitiku sõnul pole "Õitsengu äärel" kerge lugemine. Kas oled mõelnud, et ulatada lugejale mingil moel abikätt näiteks teises trükis joonealuste tõlgete või tegelaste nimeregistriga raamatu lõpus?

Need on kõik toredad mõtted, jama lugu on see, et teise trüki trükifail on just trükikotta saadetud.

Aga mida arvad sellest keerukuse etteheitest?

Mulle endale ei tundu keeruline, aga võib-olla sellepärast, et kirjutan asjadest, mida enam-vähem tunnen. Ma ei taha arvustajaga vaielda. Miski on iga inimese jaoks keeruline. Laps ka ei tunne veel tähestikku.

"Õitsengu äärel" viimasel lehel jäi õhku, kas tegelased jäid orbiidile tiirlema või pääsesid tagasi. Kas vastuse puudumine on vihje järjele?

Järge pole plaanis. Nägin nukrat dramaatilist lõppu, kus nad jäävad tiirlema, mõned kapslid pääsevad tagasi, mõned ei pääse ka. Mulle meeldib, kui mõned asjad on ambivalentsed.

Üks tuttav heitis ette, et jääb liiga palju lahtiseid otsi. Mulle see just meeldib ning mis ka "Serafima ja Bogdanis" oli ka. Nagu päriselu! Päriselus käivadki asjad nii, et igal inimesel on mingi agenda, motivatsioon, plaanid ning ei saa lõpuni kindel olla, need muutuvad ka. See on ka üks põhjustest, miks mingitest asjadest ei saa kunagi lõpuni aru saada, sest on ajajoon. Me kõik muutume ja nii ongi. Võid mingis hetkes kellegi tegevusest ja motivatsioonist aru saada, aga sa juba oled järgmises hetkes.

Mis hetkel kirjanik Vahur Afanasjevi töölaual või tööarvutis pooleli on?

Praegu on põhitöö "Serafima ja Bogdani" filmistsenaarium.

Aga järgmine raamat?

Mul on vähemalt kahe või kolme, isegi mitme raamatu idee piisava selgusega, et tööga pihta hakata. Ühte asja olen läbi aastate arendanud ja muutnud. Eks näis.

Aasta lõpu poole on koos ägeda dramaturgi Piret Jaaksiga plaanis kirjutada kahepeale midagi. Ma pole olnud suurem asi teamwork'i inimene, mulle meeldib inimesi käsutada või ennast, aga arengut ei toimu, kui ei pane end uutesse olukordadesse. Selline kahepeale kirjutamine võib olla huvitav. Võib-olla ei tule midagi välja, aga tunne on hea.