Täna on maja õhus teist hõngu. Käes ongi see päev, millest on väga pikalt kõik rääkinud. No, kas peate ikka vastu, küsivad Tõnismäe arhitektuuripärli fuajee ainulaadsed püramiidikõrgustele lähenevad seinad, tõsi, seda minu mõtetes garderoobi juures pingil istudes.  

Ehk vaid fuajee trepikäsipuud võiks paekivist laotud seinu oma informeeritusega üle trumbata. Eks igas hoones tuleb ju arhitektil anda just neile parem positsioon inimese suhtes. Kui palju võib olla neid kordi, mil rahvusraamatukogu metalsest trepikäsipuust kinni hoides on avaldatud siin kellelegi saladusi või tehtud avastusi?  

Maa pöörleb ümber oma telje 1600 kilomeetrit tunnis. Ümber galaktika liigume tänaste arvutuste järgi 788 578 kilomeetrit tunnis. Universumi paisumise kiirus ületab valgusekiiruse. Kõik see on ultraväike killuke teadmistest, mida siit majast on saadud, kui käsipuudele toetudes on nendel hallidel trepiastmetel kusagile liigutud. Kui käsipuud saaksid vaid tunda uhkust, kellele on nad tuge pakkunud elus edasiliikumisel. 

Need samad trepikäsipuud asuvad keset Gutenbergi galaktikat, mille teljeks on lõputult uuenev eesti kultuur. See on mõte, mis kuulub president Lennart Merile, kes aastal 1993 pakkus, et Eesti Rahvusraamatukogu ongi nagu see võimas Marshall McLuhani Gutenbergi galaktika.  

Kõlab suursuguselt! Kuid selles ütluses ei olnud mitte ainult avamise pidupäevale omast suurust. Selles oli samuti omajagu nõudlikkust ning lootust, et Eesti pärandkultuuri hoidja ja koguja oleks aegade lõpuni iga külastaja jaoks see telg, mille ümber keerleb inimelu.  

Kolimine! Kolimine! Kolimine! 

Tänased mõtted rahvusraamatukogu majas on pragmaatilisemad. Kui lasta fantaasial veel hetkeks lennata, siis trepikäsipuud võiks kuulda arutelusid, kuna ja kuhu tulevad kolimiskastid või kes saab keda pakkimise graafikus asendada.  

Aatriumis jalutavad näitust "Maja vana ja uus algus " vaatama tulnud kaks daami. Rahvusraamatukogul tuleb välja tuleb kolida ju siit pikaks ajaks, aga mis see siis ära ei ole. Palju suuremaid asju juhtub maailmas, on üks nendest optimistlik. Kaaslase ilme reedab, et tema ei jaga seda optimismi. Daamid istuvad maja lähedal olevale pingile.  

Majas on tunda nukruse hõngu. Isegi kui üürikodu peaks olema tingimuste poolest parem, ei ületa see üle emotsioone, mis inimesel on armsaks saanud kodus, kus kõik on oma käe järgi paika sätitud ja naabritegagi tuttavaks saadud. Igaüks meist tunneb kodutunnet küll isemoodi, aga kurvastame me ikka ühtemoodi. Kui me just iseseisva elu ootel noorena oma vanematekodust üüripinnale ei koli.     

Oleks veel, et kolida saaks vaid ühe kummuti ja mõne riideesemega. Kolida tuleb üle kolme miljoni raamatuga. Lisaks veel suured ja väiksed seaded, restaureerimiskeskuse raamatute pesemise vannid, kuivatusrestid, digiteerimiskeskuse hiiglaslikud seadmed, sajad riiulid, kartoteegikapid, printimisseadmed, konverentsi ja näituste tehnika ning sajad igapäevatööks vajalikud asjad, rääkimata arvutitest ja mööblist.   

Maa aga kihutab galaktikas ikka omas tempos edasi. Igas tunnis liigume väidetavalt 788 578 km. Tundub, et ka kolimine on see protsess, mida miski ei muuda. Algab raamatute ja inimeste väljakolimine oma armsaks saanud Tõnismäe kodust üürikodusse. Kavatsen sel silma peal hoida, sest aatriumiseinad ja trepikäsipuud ju ise rääkida ei suuda. 

Silmaja 

Silmaja on tegelane, kes on uudishimulik kaasaelaja kolimissündmustele. 

Kuidas suur kolimine hoogu kogub ja hoos püsib ning mismoodi kõik hiiglaslikud seadmed uksest välja mahuvad või kuidas jõuavad uutesse kohtadesse miljonid raamatud, sellest kavatseb Silmaja oma uutes lugudes jutustada.