Viis aastat tagasi tegid dramaturg ja kunstiekspert Eero Epner ning suurettevõtjast kollektsionäär Enn Kunila üleskutse leida üles Mäe kadunud tööd, sest kuigi ta maalis elu jooksul ligemale 400 taiest, siis on neist teada vaid umbes 200 asupaik. 2016. aastal "Pealtnägijas" avalikustatud kampaania tõi välja mitmeid üllatavaid leide. Kunila sõnul said nad teada umbes kahekümnest tööst, millest nad varem teadlikult ei olnud. "Lisaks veel on palju leidusid selles mõttes, et nüüd me teame, kelle käes üks või teine töö on ja kui vaja näitusi teha, siis on teada, kelle poole saaks pöörduda."

Epner selgitas, et nad on leidnud Mäe töid nii Eestist kui ka Kanadast, Austraaliast ja mujaltki. "Muuhulgas leidsime näiteks kõige suurema seni teadaoleva Mägi teose, aga oleme leidnud töid, mis tõesti asetavad Mägi loomingu iga kord natukene uue perspektiivi alla," sõnas ta.

Need kaks teost, mis Rootsis müügile läksid, ilmusid välja aga täiesti ootamatult. Sel sügisel võttis Epneriga ühendust Skandinaavia suurim oksjonimaja ja palus Eesti eksperdil hinnata, kas neil müügile pakutavad Mägi maalid on ikka ehtsad. Bukowskise oksjonimaja ekspert Lena Ryden sõnas, et need tööd tulid Lõuna-Rootsist. "Me talitasime nagu tavaliselt rahvusvaheliste tööde puhul ehk võtsime ühendust Eesti ekspertidega, et nad kinnitaksid autentsust."

Need kaks maali pärinevad Mägi Itaalia perioodist: üks kujutab vaadet Roomale, kus kunstnikule tavatult on maalitud trepistikule ka inimesed, ja teisel, ilma nimeta tööl saab näha Capri saare olustikku. Esimest neist oli Mägi sihtasutus juba kaua otsinud. "Me teadsime selle töö kavandit ning olime näinud fotosid, kus see töö on 1945. aastal Rootsis näitusel," sõnas Epner ja lisas, et nad olid näinud ka fotosid, kus see on 1938. aastal Leedus ühe Eesti suursaadiku Aleksander Warma kabinetis. "Me olime rääkinud Rootsis väliseestlaste kogukonnaga ja selle töö jälgi laiemalt otsinud, aga aastakümneid oli see töö ikkagi kadunud olnud."

Kui Rooma töö kuulus teadaolevalt suursaadik Aleksander Warmale, kes selle teise maailmasõja lõpus põgenedes Rootsi kaasa võttis, siis Capri on täielik üllatus. Rootsi oksjonimaja ekspert suhtles "Pealtnägija" palvel mõlema maali müüjaga, kes ei avalda müümise põhjust, kuid tuleb välja, et tegemist on Saksa okupatsiooni ajal Nõmme linnapea olnud Voldemar Sõjamägi sugulastega, kes said teosed päranduseks.

Ei ole teada, kes oli maali omanik enne Sõjamäge ja kuidas teos täpselt Eestist Rootsi jõudis, kuid tõenäoline on, et sarnaselt Aleksander Warmaga võttis emigreerunud omanik selle ise kaasa. Elu eest põgenemisele viitavad maali kahjustused. "Capri maali puhul torkas silma üks huvitav detail, et kunstniku signatuur või allkiri voolab üle ääre, mis ei ole tavaline, kunstnikud nii ei tee," tõdes Epner.

"Ainus selgitus, mida ise oskan välja pakkuda, on see, et kui see maal võeti samuti põgenedes Eestist kaasa, siis inimestel oli lihtsalt niivõrd kiire, et nad ei jõudnud seda korralikult raamist välja võtta, vaid nad võtsid noa, lõid selle Konrad Mäe maali sisse ja lõikasid ta mööda raami ääri välja, rullisid kokku, panid paadi põhja ja viisid üle," selgitas Epner ja mainis, et kui nad hakkasid seda Rootsis uuesti alusraamile panema, siis tõmbasid lihtsalt selle väiksemaks muutunud Mägi maali uue alusraami peale. "Sedasi see signatuur sattus sinna veere peale." 

Kunstispetsialist Lola Annabel Kass sõnas, et need inimesed, kes Mäe teosed nii kõrge hinna eest ära ostsid, on hästi kursis Mäe pildikeelega. "Nad tunnetavad seal seda mägilikkust," lisas ta ja kinnitas, et nendes töödes tuleb esile Mäe meisterlikkus.

Oksjonimaja ei avalda, kes on maalide ostjad, kuid "Pealtnägijale" teadaolevalt oli soovijaid lisaks Eestile ka mujalt, näiteks Venemaalt. Ka kollektsionäär Enn Kunila tunnistas, et osales oksjonil, aga kas ka edukalt, jätab ta saladuseks. "Vastuse sellele küsimusele toob tulevik, kui need maalid ilmuvad näitusesaalidesse, siis on kõigile asi selge," sõnas ta ja lisas, et seda, kus neid maale täpselt näha saab, seda näitab elu.

Kunstiajaloolane Eero Epner loodab, et nende maalide uus omanik käitub töödega vastutustundlikult. "See tähendab, et need tööd jõuavad avalikkuse ette," kinnitas ta ja lisas, et on küll kunsti omanik, kellele teosed kuuluvad, aga selliste kunstiteoste jaoks on ka oluline, et neid tutvustatakse ja näidatakse.