Heli Kendra (1964) on muusikaõpetaja, nelja lapse ema ja kuue lapselapse vanaema. Viimastel aastatel on ta palju aega ja energiat pühendanud oma koduranna murde elushoidmisele, olles muuhulgas "Kuusalu rannakeele sõnaraamatu" üks koostajaid. "Kärkä" on Heli Kendra esimene romaan.

Katkend:

Jüri ja Anne uus maja sai enne jaanipäeva valmis ning viimaks ometi võisid nad päris oma koju kolida. Ah kui ilusti helendasid uued palgid, kui avarad tundusid kambrid ja kui hästi kõik lõhnas! Eeskambris laiutas suur kerisega leivaahi, mille kõrvalt läks uks tubakambrisse. Teisele poole jäi kodakamber, kuhu Jürg ladus oma vähesed tööriistad. Tõnis oli neile uhiuue järi kaasa pannud ja isa andis riidekirstu. Enestel polnud neil muud kui laud, õlekotid, tite kätki, mõned söömariistad ja Anne kaasavaraks saadud vokk. 

Uhkusega näitas Ann uut kodu omaküla inimestele, kes uksest sisse ja välja voorisid, igaühel noorele perele midagi kingituseks kaasas. Kes tõi silgupüti, kes leivaastja ning kel muud anda polnud, tõi väikse korviga paar muna. Aga Tehve Jaan tõi lausa noore kana.

"Neh, mei nüüd jo varsi naaburid," ütles ta lihtsalt, kui pruunisulelise kaagutaja värskele perenaisele sülle tõstis.

"Kuda naaburid?" imestas Ann. Tehve elamine jäi ju õige mitu talu kaugemale, lausa künka taha.

"Mei Pillega hagemme samate tuba ehitämä," teatas Jaan uhkelt. "Siiesamma toispuole tanuva[1]. Talvel leikasimme miestega juo palgid, eks varsi ole seinäd püstü ja kadus pääl."

"Kas sinä oled siis naise ottand?" läks Ann elevile.

"Ein ole viel joudand ärä ottada, vade meil Pillega on rehnud kuos ja varsi soidamme kirguherrä juure."

"Kes Pille sie on siis?" küsis nüüd Jürgki vahele.

"Ige sie Saare Pill, egä sinä sidä tiiekki, sa toise külä mies. Vade Ann muistab jo."

Ann "muist" küll, nad olid saarevahi tütrega koos leeriski käinud. Oli teine arglikuvõitu ja pisut aeglase taipamisega, aga loomult lahke ja sõbralik. Maatüdrukud narrisid teda vahel päris kiuslikult, kuid eks nad kiusasid ja osatasid teisigi rannatüdrukuid, eriti neid, kes kohe vastu hakata ei taibanud. Et Pillest talle naabrinaine saab ‒ see tegi Anne meele rõõmsaks.

Ent kui Ann salamisi lootis, et mees uues kodus, kabelist õige mitme versta kaugusel, oma kirikunarrustest loobub, siis oli tema lootus asjata. Jürg nõudis ikka laua ääres söögipalvet ja Anngi õppis ütlema "mei kiidamme sinu heldust" ja "onnista mei ruoga". Aga kui Jürg ei näinud, viis ta endiselt õuenurka koduhaldjale ande. Nii nagu tema ema oli alati teinud ja oli öelnud ka vanaema kunagi ammu teinuvat.

Oma vanaema ei olnud Ann tegelikult kunagi näinud, vanaema oli surnud veel enne ema leeriminekut. Vanaisa oli võtnud uue noore naise ja saanud temaga veel õige mitu last. Nõnda oli Ann lapsepõlves mänginud oma ema noorima õega, kes oli temast ainult kolm aastat vanem ja keda naljatamisi kodus "punn-tantaks" hüüti. Vanaisa ennastki mäletas Ann ähmaselt. Või õieti mäletas ta ainult vanaisa otsekui kirvega tahutud nägu puusärgis. Vanaisa lesk Mari – sellal enam mitte nii väga noor – läks aga kõigile üllatuseks uuesti mehele. Üleaedse peremehe noorimale vennale, kes oli Mari lihastest lastest vaid paar aastat vanem. Pärast seda ei tahtnud Anne ema enam oma jalgagi isatallu tõsta, kuigi see üle külatänava vaid loetud sammude kaugusel seisis.

"Mes ma sinne halpijelle vieraks lähän," ütles ta kibedalt. "Kui nie minu nähä tahtuvad, küll tiedäväd, kus minu veräväd on."

Ega Anne ema olnud ainuke, kes asjade sellisele käigule halvustavalt vaatas. Vana lesknaise mehevalik andis ainet küla keelepeksjatele ja arutlust sõnaahtramatelegi meestele. Et üks noor poiss peremeheks saamise nimel kümmekond aastat vanema naise võtab – eks seda olnud ennegi juhtunud ja see oli kõigile mõistetav. Aga et vana lesknaine läheb mehele, kes kõlbaks talle vanuselt pojaks? Tehve-Jaani Jaan oli ju alles poisike!

"Tiie, kuda sie Jaan sen muori verku püüs, vahi ku tegevad viel tidekki!" tegi isegi muidu nii vaikne Tõnikse peremees Anne isaga heinakaarel juttu.

"Egä sest enämb titte tule," rehmas Jaagup, "sel juo mulla löhk küliss."

"Saa kävid nuuskimass va?" pistis Anne ema teravalt vahele.

"Neh, mes sa potrad, minä sinu vierasemä neh nuuskima lähän ... Eks vade Jaan on päägä poiss, eläb nie moned aestad muori korvass, kaua sen suremine ige aiga ottada saab."

"Pelgä jumala," kostis Tõnikse perenaine Kreet selle peale.

Ent vana Mari oli visa ning surm ei külastanud seda peret niipea. Ja kuigi rahvas hakkas nende veidra pereeluga harjuma, ei lakanud jutud noore peremehe ümber. Juba kostis sosinaid, et Jaanil olla naaberkülas "jalganaine"[2]. Naised vangutasid pahakspanevalt pead, aga mehed olid valmis noorperemehele õlale patsutama – kaua see täies elujõus mees ikka jaksab "ahtra lehma" kõrval vinduda.  Kui vana Mari kolmteist aastat pärast pulmi viimaks suri, ei läinud mööda paari kuudki, kui majja uus perenaine toodi. Küllap ikka seesama "jalganaine", sest pruudi põllealune näis kahtlaselt ümarik.

Kuid pärast seda ei võtnud Anne ema nende nimegi enam suhu. Põlgus tema sünnikodu vallutanud võõraste vastu oli nii suur, et isegi igapäevane "tere" jäi külatänavas hammaste taha. Kuulnud, et üks Tehve mees nüüd tütre naabrusesse endale uut kodu ehitab, salvas ta:

"Neh, eks sie ole ammugi tieduksiss, egä's Tehve miestel ole arvu pääss, üks vade pidäb mittu eite, toine ehitäb nüüd tua kussagi rieku[3] ... Eks sügüsüll ole siel jo meri tuass!"

"Ole sie riek midägi," vaidles Ann, kuid ema jäi endale kindlaks. Ja peagi hakkasid teisedki külamoorid noort Tehve Jaani Riegu Jaaniks kutsuma.

¹ külatänavat
² armuke
³ prakku