"Padjamärkmed" pärineb umbes tuhande aasta tagusest ajast ehk 10. sajandi Jaapanist ehk Heiani ajastust, mida on nimetatud ka Jaapani kuldajastuks.

"Heiani perioodil jõudis lõpuks kohale Hiina kultuur mõju. Pikka aega oli Hiinast üle võetud erinevaid rituaalseid vorme – kuidas uusi hooneid ehitada, milliseid rõivaid kanda – ja Hiina kultuuri mõjul tekkis väga uhke kultuur Heiani perioodil," selgitas Allik.

Terve Heiani perioodi kestis rahuaeg ja linnaelu sai omasoodu areneda ning puhkes õitsele Jaapani kohalik kultuur, mis jäi sajanditeks pidama ehk kohalik luuletraditsioon, kohalik proosatraditsioon ja muu, mis hakkas vilja kandma just sel perioodil.

Sei Shonagoni "Padjamärkmed" räägib ka elust õukonnas ja Alliku sõnul keerleb kogu selle perioodi kirjandus väga väikese seltskonna ümber, kes räägivad oma väga suletud ja piiratud maailmas toimuvast, mida ei saa kindlasti laiendada tervele tolleaegsele Jaapanile.

"Tolleaegse Jaapani väljaspool Heiani linna, õukonda toimuvast elust saame me pigem aimu erinevatest lühi- ja pärimuslugudest, mida korjasid rändmungad. Aga ka neid on napilt," tõdes Allik.

"Eks see on kõrgkultuuri puhul ikka nii, et kirjaoskus jõuab esialgu väga väikese seltskonnani, kes väga põhjalikult hakkavad kirjeldama oma eelistusi ja maailmapilti, aga lihtrahvas ja tavaline Jaapani elu jääb kõigest sellest välja."

Allik märkis, et Shonagon suhtus väga põlastavalt lihtrahvasse. "Kui ta aeg-ajalt härjakaarikuga Jaapanist läbi sõidab, siis ta piilub aknast välja, näeb riisipõllul töötavaid inimesi ja proovib mõistatada, miks nad imelikke tööriistu kasutavad ja nii veidralt kükitavad."

Ta kirjeldas, et õukondlasele meeldis ette kujutada, et riis tuleb jumalatelt ja mitte kokku puutuda kõige maisega, mis riisi valmistamise juurde kuulus.

Meenutab tänapäevast meediamaailma

Shonagoni "Padjamärkmed" on Alliku sõnul väga fragmentaarne, väga hüplik, pigem emotsionaalsetele sähvatustele tuginev tekst.

"Tema lemmiksõna on okashi, et mingi asi on äge, tore või tähelepanuväärne. Ta proovib tabada olulisi hetki. Nii et ta on üldjuhul väga olevikuline ja need teksti liigid ja variatsioonid, mis kogu selle teksti ulatuses on, on väga erinevad," sõnas Allik.

"Mõned on pikemad päevikulaadsed lõigud, mis kirjeldavad elu õukonnas. Teised on nimistud näiteks taimedest, väga kuulsad on asjad, mis tekitavad ärritust, mis on vastukarva, mis on armsad või ilusad. Kõik need on ta oma eelistustest lähtuvalt üles loetlenud."

Ambitsioon katalogiseerida või tekitada teatav nimistu kõikidest olulistest asjadest, mida tasub tähele panna või mida võib samas ka ignoreerida, oli tema jaoks väga oluline, lisas Allik.

Alliku sõnul armastavad Jaapani uurijad viimasel ajal öelda, et Jaapani kultuur on alati olnud postmoderne – see on alati olnud fragmentaarne või hajuva identiteediga.

"See identiteet moodustub alati suhtes kõikvõimalike asjadega ja erinevates seostes ega ole jäigalt fikseeritud. Pigem on alati keeruline olnud luua uhket poeeti, kes oma subjektiivse pilgu läbi annab kogu maailmale tähenduse," selgitas ta.

Jaapanis on pigem nii, et olukorrad ja sündmused ise on esiplaanil ja teatav fragmentaarsus ning muu on seal alati sees olnud, jätkas Allik.

"Jaapani kirjanduses on kahtlemata palju moodsat ja tänapäeva uurijad on rõhutanud Shonagoni puhul seda, et ühest küljest ta meenutab väga blogipäevikut või blogikirjutaja teksti, aga teisest küljest neis lõikudes, kus ta kirjeldab õukonnaelu, on ta väga olevikuline," sõnas ta.

"Ta räägib justkui ta teeks spordisündmusest või pingviinide paraadist otsereportaaži. Ta on alati oma kirjeldusega käesolevas hetkes ja räägib justkui sellest, mis meie silme ees parajasti lahti rullub. Nii et tal on palju omadusi, mis meenutavad tänapäevast meediamaailma. Seepärast on ta ilmselt paljudele ka väga lihtsasti loetav."