Sei Shōnagoni "Padjamärkmed" ("Makura no sōshi") on Jaapani õukonna kõrgkultuuri esindav proosateos, mis oma tundlike ja täpsete tähelepanekutega on juba sajandeid lugejaid võlunud.

Heiani ajastust (794–1192) pärit teos on kirjutatud zuihitsu ("pintslile järgnedes") stiilis ja kujutab endast kirjut kollaaži jõudehetkedel kirja pandud tekstidest (nimistud, mõtisklused, päevikukatkendid). Pole teada, kas "Padjamärkmed" pidi autori nägemuses saama ka mingi lõpliku kuju või olidki need juhumärkmed, mida ta oma puidust peatoe laekas hoidis.

Autor Sei Shonagon avab lugejale seda, kuidas tolleaegsed õuedaamid elasid, millest mõtlesid ja mida tundsid. Originaalteos on kirjutatud klassikalises jaapani keeles ja tõlkija Alari Alliku sõnul oli paras väljakutse tabada tekstidele omast stiili.

"Keisril oli palju erinevaid naisi, nende naiste ümber kogunesid erinevad salongid. Nad omavahel rivaalitsesid ja väljas käia oli neil võimalik harva, sest Jaapani õuedaamid elasid sirmide taga maailmast üsna äralõigatud elu," rääkis tõlkija Alari Allik ja lisas, et sirmide vahelt õnnestus naistel ikkagi mõnikord noormehi piiluda. Nii said naisterahvad rääkida sellest, mida nad nägid ning mõelda, millest luuletusi kirjutada.