David Eldridge'i 2017. aastal kirjutatud näidend "Algus", mida on peetud huvitaval kombel tumedaks komöödiaks, räägib kahest inimesest: Laurast (Silja Miks) ja Dannyst (Andres Mähar), kellest viimasel palub Laura pärast enda juures toimunud soolaleivapidu sinna jääda. Naine kinnitab mehele, et too meeldib talle ja soovib Dannyga magada. Viimane muidugi puikleb, sest enda meelest ei tunne ta Laurat piisavalt. Mehe käitumine lükkab käima kahevaatuselise lavastuse, mille jooksul nii Danny kui ka Laura ennast üksteisele avavad.

Tiina Mälbergi lavastusest jääb kõlama lootus parema elu järele, samuti üksildus, mida Mälbergi sõnul ükskõik millised internetivõimalused inimestes kahandada ei suuda. "Algus" on lavastusele ja Eldridge'i näidendile väga hea pealkiri, sest see tähistab nii näitemängu tegelaste tahet uue alguse järele kui ka Tiina Mälbergi draamateose lavastajadebüüti.

"Alguse" üks kõige suuremaid plusse ongi see, et lavastus on väga selgetel põhjustel lavale toodud ning ka vähemalt esietenduse muljete järgi paistis, et publik saab lavastuse vajalikkusest aru. Inimeste üksildus, internetimaailma pinnapealsus ja vaimse tervise probleemid on C-tähega viiruse kontekstis muutunud üpris igapäevasteks teemadeks, millest tuleks oskuslikult kõneleda ka teatrilaval.

Autor loob oma näidendi teemadega sellise vundamendi, et seda järgides peaks valmis saama väga efektiivse lavastuse. Enesestmõistetavalt võib tekkida mõnel teatrikülastajal küsimus, kas nendest rasketest teemadest peaks laval rääkima, kui nn päris elus kohtab üksilduse ja meeleheite kütkes inimesi küll ja küll? Minu meelest tuleks rasketel teemadel rääkida teatris ainult siis, kui loomingulisel kollektiivil on nende kohta midagi olulist öelda ning lavastusmeeskonnal on soov pakkuda tunneli lõpus valgust, mida mõnikord ei näe. "Algusel" on raskete teemade kohta nii mõndagi öelda ning lavastus pakub ka lootust.

David Eldridge'i loodud tegelased on nimelt äärmiselt mitmekihilised. Sellised karakterid annavad Silja Miksile ja Andres Mäharile väga hea võimaluse ennast mitmekülgsete näitlejatena näidata. Miksi Laura tundub esialgu äärmiselt enesekindel ja otsustusvõimeline naine olevat, Danny öeldud "Karm eit!" on küll kohatu, kuid suhteliselt täpne kirjeldus naise pealispinnast. Ent siis, kui Laura on ennast mehele avanud, saab publik ja Danny temast täiesti teise ülevaate. Silja Miksi kehastatud naises on kahetsust, ebakindlust, mille näitlejanna paradoksaalselt väga enesekindalt välja mängib.

Ka Dannyst, kellest jääb paljude äparduste tõttu esialgu käpardlik mulje, saab Laurale avanedes mees, kes on karmi lahutusprotsessi pärast palju kannatada saanud. Andres Mähari vihapurse, kus ta räägib enda mõttest rongi alla hüpata ning vihast Laura vastu, kes temast ängi välja koukis, mõjub traagiliselt ja jõuliselt. Mähar mängis enne vihahetke väga vaoshoitult, mida on huvitav jälgida. Nii Andres Mähar kui Silja Miks mängisid esietenduse kohta väga küpselt, sest olen näinud ka esimesi etendusi, kus näitlejad koperdavad palju tekstiga ning lavaline mäng ei lähe enne vaheaja lõppu käima.

Nüüd "Alguse" tehnilisest poolest. Liina Tepandi kunstnikutöö, milles on kujutatud värskelt sisse kolitud korterit, aga millest jäävad meelde kaks kivisammast, tekitab lavaloole põneva atmosfääri ja on meeldiv vaadata. Neid sambaid oleks võinud lavateoses võib-olla veelgi rõhutada, kuna nad illustreerivad müüri, mille näidendi tegelased oma üksilduse ning sellest tekkinud meeleheitega enda ümber ladunud on. Liis Niileri loodud liikumine on ülevoolavalt muusikaga kooskõlas ja vürtsitab kergusega lavateost. Märt Selli valguskujundus on intiimne, saates lavalugu igal võimalusel.

Lavastaja Tiina Mälberg on valinud teksti lavastamiseks sümbolistliku võtme, mis kujutab endast valgusega mängimist ning näitlejate kui malenuppude misantseenilist paigutust, mida rõhutab ka Meelis Meri kosmiline ja eufooriline orginaalmuusika. Selline lavastusvõti teeb küll lavastuse omanäoliseks, kuid samas ei lisanud minu jaoks uut perspektiivi ega vaatenurka, vaid jäi vähempeeneks illlustreerivaks kaunistuseks. "Alguse" puhul kinnistas sümbolistlik lavapilt minu jaoks seda, et laval olevad tegelased on üksildased ja üksildaste inimeste elu võib piin olla, kuid sellest ma sain juba esimese vaatuse poole peal aru.

Meelis Meri originaalmuusika jättis samuti mulje, nagu oleks see ülejäänud muusikast – milleks olid Vivaldi "Kevad" ja Modjo "Lady (Hear Me Tonight)", mõlemad on äärmiselt kaasahaaravad muusikapalad – täiesti erineval, peaaegu isegi kosmilisel tasandil. Selline muusikavalik peaks olema lavastuse kui terviku mõttes kõigile arusaadav, ent paraku põhjendust, miks selline ambient-muusika valitud on, ma ei leidnud. Samuti ei tulnud ühelegi heale järeldusele, miks Laura külmkapp avanedes Mozarti "Türgi marsi" avatakti mängib. Oli see lihtsalt väike nali või midagi enamat?

Tulles tagasi vundamendi-allegooria juurde, siis Mälbergi draamalavastaja debüüdi kohta võib öelda, et paljud elemendid (näitlejatööd, valgus, kunstnikutöö) oleksid suurepärase lavastuse loomiseks justkui paigas. Kiidan lavastaja ambitsiooni võtta oma esimeseks draamatööks just kaasaegne materjal, mis on väga mitmeplaaniline ja ajakohane, kuid lavastuslik tervik vajanuks seda enam sidusust ja selgust. Praegusel juhul soovis "Algus" haarata kõike.   

Vähemalt on kaua loodud lavastus lõpuks meieni jõudnud. Olen kindel, et järgmisel korral, kui Tiina Mälbergile antakse võimalus draamateost lavastada, loob ta oma oskustega, millest tal puudu ei tule, kontsentreerituma lavastuse. Jään ootama uut algust, sest kõige ilusa algus on tunneli lõpus peituv valgus.