Muusik ja luuletaja EiK tuli äsja välja oma viienda albumiga "uduvaip". Mõnusa indie-kõlaga plaat viib kuulaja rändama mööda luulelist muusikateed. 

Mulle ääretult meeldib EiKi puhul tema loomingu rütm ja tempo, ent rohkem soovin ma tähelepanu pöörata sõnadele, mida artist ka ise on oluliseks pidanud. Mõistan, et mõlemat teha võib olla keeruline – süveneda samal ajal nii loo tekstile kui ka instrumentaalile. Seega andsin endast parima, et mõlemat jälgida. 

Just nagu ka teiste EiKi lugude puhul meeldib mulle ka selle albumi õõtsuv tempo. Maris Pihlapi mõnus vokaal sobib imehästi kokku EiKi tämbriga ning annab juurde justkui õrna varjundit. EiKi uus album "uduvaip" hõljub tõepoolest justkui õhkõrnal pilvel. 

"Nüüd elan natukene sisse, et hiljem jälle välja elada" jääb kõlama loost "Sisse". Mõnusad instrumentaalsed pausid, mis on teksti sisse põimitud, aitavad paremini sõnadel kõlada. Küll aga meeldiks mulle väga lugeda EiKi lugudele kirjutatud sõnu eraldi luulekogumikuna. 

Uskumatul kombel oli kõige kergem jälgida mul lugu "Kolimiskastid", mis kummalisel moel oli minu jaoks EiKi albumilt teistsugusem ning andis räpilikumat meeleolu. 

"uduvaip" on täpselt selline album, mida ma olen juba paarile enda tuttavale soovitanud ja julgen soovitada ka edasi! See on mõnus kuulamine pikkadel bussisõitudel, taustaks kodusel koristamisel või hoopis niisama nautimisel. Albumis peitub soojust ja kergust.