"Kui ma "Õismäe ajamasinat" toimetamise järgus üle lugesin, nägin et laipu ja verelendamist oli eriti palju. See ei olnud taotluslik, aga ju see käib siis mingisuguse kirglikuma eneseväljenduse juurde," rääkis Maarja Kangro kultuurisaates "OP".

Künismi, verelendu ja vägivalda julgeb Kangro endale kirjanikuna lubada, sest inimesed talle meeldivad. "Võib-olla kui ma oleksin kuri inimene, siis püüaksin sellist nunnumat rida ajada, et välja ei tuleks, kes ma tegelikult olen," ütles Kangro.

Mõne loo puhul on "Õismäe ajamasinas" palju autobiograafilist materjali, ent novellikokku on jõudnud ka lood, kus tegelasel on iseloomujooned, mis Kangro enda isiku puhul on alla surutud või varjatud, kui need üldse olemas on.

Omajagu põnevust tekitab raamatus inimsöömise käsitlus. "See teema saab alguse kirest ja tahtmisest oma kallima olemuseni jõuda, see ei ole kuri ega perversne inimsöömine, see on väga positiivne, äärmiselt teisele inimesele suunatud sügavamatest filosoofilistest huvidest lähtuv inimsöömine," rääkis kirjanik.

Kriitik Vilja Kiisleri sõnul on Kangro nunnufaktor tõepoolest ümmargune null. "Tema tegelaskuju on nendes juttudes alati üleannetu, ebaviisakas ja vaatab sinna, kuhu ei peaks. Ahistab mehi ja võtab jutuks teemasid, mida tavaliselt jutuks ei võeta," ütles Kiisler. Tema sõnul on häbitunde puudumine kõige toredam asi, mida Kangro puhul esile tuua. "Kangro näitab oma kirjaniku-minaga, et meie elu ei ole nii tore ja me kukume tihtilugu läbi. Ta vaatab alati inimese elu neid aspekte, mis on päriselt piinlikud või võiksid olla piinlikud ja tekitada häbi."

Kangro oli ise ka üllatunud, et "Õismäe ajamasin" ja "Susad ja teisi jutte" niivõrd sarnased said. "Isegi selles lasteraamatus süüakse inimesi, seal sööb neid küll klaver, keda ei mängita. Midagi pole teha, nii see lihtsalt on, et kui inimene kirjutab, mida tahab, olgu see erižanrites või erisihtgruppidele, löövad ikkagi ühed ja samad jõujooned välja," ütles ta.

Kultuurisaade "OP" on ETV eetris 10. veebruaril kell 20.00