Urmas Vadi lugemissoovitus. Inimese maitse

Foto: PM / Scanpix

Maarja Kangrol, ilmus päris aasta lõpus novellikogu "Õismäe ajamasin". Kangro pole kunagi kaunishing olnud, ikka on talle meeldinud, kui saab kellelegi haamriga pähe virutada või verd pritsib, mingi maniakaalsus on tema lugudes alati sees ja see on väga paeluv ja naljakas, märgib Urmas Vadi oma seekordses lugemissoovituses.

Ka "Õismäe ajamasin" on väga äratuntavalt Maarja Kangro, tihti on peategelane minajutustaja, kes on humanitaarist naine, tihti literaat, kes peab end teistest inimestest veidi paremaks, ja kel on ka lihalikud soovid ja ihad, mis tihti saavad saatuslikuks.

Tõsi ta on, need pole sellised daamid, kes jäävad tantsusaali nurka ootama, millal tantsule kutsutakse, vaid nad rebivad ise kedagi. Tekivad olukorrad, kus muututakse nii pidurdamatuks, et lõpuks läheb asi lappama. Aga siiski õigustatakse enda tegusid tsitaadi või teooriaga, õigusega, millest tegelikult on on saanud juba jupp aega tagasi maniakaalsusega vürtsitatud kinnisideed. See pidurdamatus on midagi sellist, et kui šampuselt on juba punn pealt ära lastud, siis ega seda sinna naljalt peale uuesti juba ei topi.

Sageli paneb raamatu peategelasi liikuma iha, õiglustunne, mõnikord raha. Juba raamatu esimene novell "Turist" on hea näide. Peategelane Kristin on läinud Egiptusesse puhkama, aga rahu ei saabu, teda painab ka unetus ja tunne, et ta pole enda elus midagi olulist ja suurt korda saatnud. Ja korraga hüppab välja üks mees, nagu nad Egiptuses ikka valgetele naistele hüppavad. Mehe nimi on Ahmed, kes hakkab rääkima armastusest, tegelane Kristin mõtleb millestki muust, tekib umbmäärane afäär.

Kangro tegelane võrdleb mehi nii – "Araabia mees on nagu kuum tuuleke ja päevane liiv, aga Eesti mees nagu niiske võilill." Aga ühel hetkel satub Kristin ühte parfüümipoodi ja siis tulebki mängu raha ja õiglustunne, naine ei saa sealt poest tulema, justkui tahaks osta lõhna, aga ei taha üle maksta, tunneb, kuidas talle tehakse ülekohut ja lõpetab kogu olukorra väga kentsakal ja piinlikul moel.

Ka jutus "Polüglott!" kaabitakse end suhteliselt tühise summa pärast põhja välja, kui peategelase külje alla ujub üks mees, kes oskab sadat keelt ja tahab tõlkida minategelase jutte ja hiljem soovib selle eest raha saada, aga ei saa ja taas läheb kogu asi käest ära. Nagu Tammsaare Andres ajas taga õigust, ja jõudis sohu, nii teeb seda jutus "Sõjareporter" tegelane K, kes avastab end ühtäkki purjuspäi autoroolis ajamas taga türklasi. Ja see ongi see hetk, kui vaatad end justkui kõrvalt, šampuse punn on juba pealt ära lastud ja mõtled, väga adekvaatne ma hetkel vist ei ole.

Vaat, kus ikka ütles – Eesti mees on nagu niiske võilill – see võrdlus jäi pikalt tuikama. Aga Eesti meestele ja meeskirjanikele on sageli ka ette heidetud liialt meestekeskset lähenemist, šovinismi. Naised on objektistatud, lausa seksuaalobjektid, naine on kaunis küll, aga sama palju väärt kui lemmikloom jne. Mulle tundub, et selle raamatuga tasub Kangro kõik selle aastasadadega naistele meeskirjanike poolt tehtud ülekohtu.

Kangro mees on objektistatud, pigem nagu saakloom, keda ürgse matriarhaalse hõimu pealik tahab õhtuks lõkke kohal küpsetada. Ja tore, kui see mees oleks lätlane! Ütleme nii, et kui selle raamatu oleks kirjutanud mina ja naised oleksid ära vahetatud meestega ja ka nais-minajutustaja oleks mees, siis varuksin veel ühe nädala jagu kuivaineid, et feministide kuulirahe all keldris vastu pidada. Saaksin pihta sõnadega "šovinist", "vastik kiimane isane", "onu Heino on jälle tuppa saanud!"

On selge, et Kangro teeb seda väga teadlikult, vajutab gaasi põhja, nagu seesama tegelane, kes purjuspäi türklasi hakkas taga ajama, aga siiski ei tundu mulle, et selle taga oleks soov irriteerida või õiendada soolisi arveid, veel vähem ajada juttu a'la mehed on sellised ja naised on sellised. Kangro otsib siin raamatus inimest.

See on läbiv teema nagu šašlõkivarras läbi grill-liha, otsitakse mõistmist, heakskiitu, otsitakse, et keegi sind tõlgiks, otsitakse soojust, rahuldust. Armastusest räägivad nii mõnedki kõrvaltegelased, peategelane mitte nii väga. See inimese otsimise teema võiks kõlada ehk veidi läägelt, kui siia juurde ei lisaks asjaolu, et seda inimest otsib kannibal.

Inimsöömise teema on ka varem Kangro lugudes vähem või rohkem varjatumalt sees olnud, aga selle raamatu nimiloos on see lausa peateema, millega liigutakse ka inimeseotsingutega teatavasse finišisse. Loos "Õismäe armastus" tõdeb peategelane seltskondlikus vestluses – "Kui sa tahad inimese olemuseni jõuda, siis on ju selge, et sa tahad ta ära süüa … Mis maitse on tema-olemisel. Me oleme lõpuks ju piiratud fantaasiaga loomad, mis me muud oskame teha kui teise ära süüa."

Head lugemist! Head isu!

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: