Maarja Kangro uue novellikogu "Õismäe ajamasin" (kirjastus Nähtamatu Ahv, 2021) tegelased pikivad nagu muuseas jutu sisse maailma humanitaaria suurkujude nimesid ja nende tsitaate: Sapolskyt, Bohri, Bulgakovit, Brechti, Sontagi, Evaristot, Aragoni, Durkheimi. "Gogolis" kerkis seetõttu küsimus, kui lai on praegu eurooplaste jagatud intellektuaalne pärand.

Kangro pidas seda ringkonniti väga erinevaks "Suuri ühiseid tekste, mis ulatuksid üle erinevate sotsiaalsete klasside, on vist tõepoolest suhteliselt väheks jäänud. On veel mõned vanad suured nimed, kelle va Harold Bloomgi oma kaanonisse pistis – Shakespeare'ist on vast kuulnud igaüks, kel on haridust põhikooli tasemel, aga Dantega on juba raskem," ütles ta.

"Ülejäänu sõltub juba geograafilisest asukohast. Ka sestsamast kallist Gogolist on kuulnud vaid spetsiifilise kultuuriruumi inimesed ja võib olla, et ka Eestis jääb neid üha vähemaks," sõnas Kangro ja lisas, et kitsamates kirjandusringkondades püütakse läbi töötada nii Bookeri kui ka Concourt'i preemiate võitjad, kellelt tõlgitakse midagi ka oma väiksematesse keeltesse.

Kirjanduse osakaal ühisruumis jääb aga vähemaks ning üle võtavad hoiakud, lood ja meemid. "Kirjandusele ei saa ehk selles plaanis liiga suuri lootusi panna, sest kui suur temagi leviala on?"

Kuid kirjanik lohutab, et uues raamatus on tegu novellidega, mille lugemine võtab palju vähem aega kui paksu romaani läbi töötamine. Tema arvates võib novell praeguses kultuurisituatsioonis üha kesksemaks žanriks muutuda, olgugi et kirjastused on traditsiooniliselt novellikogusid kartnud, lai lugejaskond armastavat pakse romaane, milles saab pikalt nagu seriaalis elada.

Kangro ise on aga lapsest peale armastanud novellikogusid ja -antoloogiaid. "Mul on ehk olnud nürimeelne, entsüklopedisti kalduvus, tahan saada kiiresti suurt ülevaadet," tõdes ta, lisades süvitsi minekuks peab ühe autori kallal pikka aega töötama. "Ma mäletan, kuidas mulle juba lapsena meeldis väga, et olid olemas "Prantsuse novell" ja "Mehhiko novell", kust sai vaadata, keda seal leidub ja millest mõeldakse."

Küsimus eesti kirjanduse tõlkimisest ja üle kultuuripiiride ulatumisest on miski, millele Kangro sõnul iga looja kindlasti mõtleb. "Kui kaugele mu looming jõuab ja kas teen seda selleks, et see imperiaalselt maailma vallutaks või teen seda mingite teiste kvaliteetide nimel?"

Maarja Kangro tekste, nii pikka proosat kui ka novelle, on hulganisti tõlgitud mitmetesse võõrkeeltesse, kuid ta ei püüagi vastata eeldustele ja ootustele, mis näiteks lääne-eurooplastel Ida-Euroopa kohta on ja nende järgi hästi tõlgitavat toodet luua. "Seda ma küll ei viitsiks teha. Mulle meeldib kirjutada ikka nii, et see mulle endale meeldib ja et ma ise üle lugedes sellest ära ei tüdine. Minu kujuteldavad lugejad on mõned minu lähemad sõbrad ja kolleegid. Muidugi ei mõtle ma ühe kindla inimese peale, aga mingisugune koondkuju nendest ja nende erinevatest hoiakutest mul vist on."

Lugu "Lõpmatus rannas" on tema sõnul loodud aga hoopis administratiiv- ja juhtivtöötajate toetuseks, kes oma töises elus kannatavad vahel rohkemgi kui kultuuriinimesed, kellel on üks ressurss, mida neil on rohkem, vaba aeg. "Loo "Lõpmatus rannas" peategelase, administratiivtöötajast tšiki külalised on vabakutselised ülbed kunstiinimesed, kes suisa irvitavad selle üle, et inimene tööd rühmab teha. Tuuakse välja Nietzsche tsitaat, et kellel pole 70 protsenti ajast enda päralt, on ori."

Kangro rõhutab, et nendesse, kes on selle suure aparaadi sees, tuleb mõistusega suhtuda: "Selle otsast tilgub ka kunstnikele, kirjanikele, luuletajatele midagi," kinnitas ta.