Luiga möönis, et kui veel septembrikuus paistis kirjanduse mõttes tulevat taas üks mitte eriti särav aasta, avaldas suur hulk olulisi autoreid oma teosed n-ö kaheteistkümnendal tunnil ehk aasta lõpukuudel.

Üheks proosaraamatute esiletungivamaks jooneks peab ta seda, et nii mõneski teoses on ilukirjanduslikus võtmes kajastatud reaalselt elanud inimese elu. Nende hulka võib arvata Mart Kivastiku romaani "Sure, poisu" Johannes Vares Barbarusest, Rein Raua romaani "Päikesekiri" Eesti jõunaisest Lily Ojamaast, Tauno Vahteri romaani "Madis Jeffersoni üksteist põgenemist", Loone Otsa "Armastuse", aga ka vähemtuntud Tiina Tammanni teose "Otseütleja" või Anu Jänese "Vastuvoolu. Õilishingest kunstniku üksildane rännak".

Luiga sõnul on nende autorite seas, kelle kohta on väga vähe teada ja keda harva arvustatakse, samaväärseid nendega, kelle teoste kohta alatasa retsensioone ilmub. Kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nominentide hulka on jõudnud ka näiteks PÖFF-i programmikoostaja Dagmar Raudami romaan "Paul": "Inimene on kirjutanud väga hea raamatu, aga kriitika ei ole seda tähele pannud, ühtegi arvustust raamatu kohta ei ole seni ilmunud, olgugi et raamat tuli välja aasta esimeses pooles," nendib Made Luiga.

Üldiseks murekohaks peab ta veel seda, et paljud head raamatud oleksid mitu korda paremad, kui lisaks keeletoimetajale oleksid need näinud ka sisutoimetaja kätt. "Pädevad sisutoimetajad on vajalikud," rõhutab kirjanik.

Lühiproosat ilmus sel aastal ikka samal hulgal nagu alati, jääb Luiga seisukoha juurde, mille ütles välja 2020. aasta lõpus "Gogolis" toimunud vestluses koos Tauno Vahteriga, kus arutleti võimaliku lühiproosabuumi üle: "Nominentide hulka on jõudnud Mait Vaigu novellikogu "Simulatsioon", aga ka nende seas, kes shortlist'ist välja jäid, oli väga häid kogusid." Nimetatud said Maarja Kangro kogu "Õismäe ajamasin", Katrin Pautsi "Tallinna tume", Katrin Johansoni kogu "Ta tuleb", Kätlin Kaldmaa "Hundi taltsutamine" ja Urmas Vadi "Hing maanteeserval".

Kultuurkapitali aastaauhindu oodatakse igal aastal suure huviga, kuid Made Luiga – kes on kirjanikunime Mudlum all kahe eelneva aasta laureaat ("Poola poisid" 2019. aastal ning "Mitte ainult minu tädi Ellen" 2020. aastal) – tundis puudust sündmusest, mis pandeemia tõttu ära jäi. "Mõnel puhul suudeti kiiresti reageerida, teatriauhindade üritus kanti teles üle. Kirjanduses aga sellist asja ei olnud. Kahel aastal seda sündmust ei toimunud, kuigi laureaadid valiti, raha jagati, aga laiemasse teadvusesse see ei jõudnud. Asjal, mida ei toimunud, ei saanudki ju olla kajastust." Kirjanik kahtleb aga ka selles, kas auhind täidab enam oma algset eesmärki – ühest küljest süstematiseerida kirjandust ja anda kirjanduse sees tegutsevatele inimestele ülevaade sellest, mis toimub, teiselt poolt suurendada hea kirjanduse nähtavust raamatupoodides ja müügis. Seda eesmärki auhinnad enam üleliia hästi ei täida. "Väikesed videoklipid, mille ERR-i kultuuriportaal üles võtab, võiks ju poetada kuhugi teleprogrammi, AK ette või taha, et tutvustada neid inimesi ka teleekraanil. Üks kord aastas võiks ju kuu aja jooksul lasta eetrisse mõne kirjaniku või tõlkija," mõtiskleb Luiga.

Kuulake järele 19. veebruari kirjandussaatest "Gogol".