"Raamat "Suur rüütel" räägib õnnest, igapäevasest õnnest," ütles Kristi Kangilaski ja meenutas, et see lugu on temaga juhtunud. "Ma mäletan seda õhtut, kui minu laps kutsus pärast terve päev väga vapper, tugev ja kaitsev olemist mind endale kaissu ja küsis, kas mina teda kaitsen, mille peale ma vastasin, et alati."

Seni, kui laps uinus, hakkas ta selle lubatud "alati" peale mõtlema. "See on suur õnn, et saan seda Eestis elades kerge südamega lubada, sest see lubadus on suurem kui elu," ütles ta ja lisas, et enda kalleid lubatakse igal pool üle maailma kaitsta, nii sõjakolletes, näljahädas haiguspuhangutes kui ka koduvägivallaga peredes. "Ongi õige, kui ainus asi, millega laps võitleb, on lohed, kollid ja ülejäänud fantaasiamaailm, teades, et samal hetkel on ta kaitstud, kui ta soovib sellest mängust väljuda."

"Kui emad lubavad oma last kaitsta, siis nad ei peaks olema vastamisi kolliga, kes käib nende jõust üle, see on suur õnn, kui meil ei ole jõust üle käivat pahalast, kelle eest me peame oma kalleid inimesi kaitsma," mainis ta ja rõhutas, et maailmas on piisavalt palju ängi ja häda, mistõttu jättis ta selle poole raamatust välja. "Ma tahtsin just kirjutada ilusa poole."

"See tuli mulle väga suure üllatusena, et nominatsioon just selle kirjatüki eest tuli, kuna ma ise pean end illustraatoriks," selgitas Kangilaski ja rõhutas, et kui ta maalib või joonistab, proovib ta pigem keskenduda heale. "Ma ei leia seda vabandust või põhjust, miks luua kunstnikuna juurde ängi või tuua teiste ette oma ängi."

"Suur rüütel" on autori hinnangul väga lihtne ja universaalne lugu. "Siin oleks võinud olla ka orangutan või orangutani laps, põder või põdravasikas, see, mis tekib ema ja lapse vahel, see sõnadetagi selge lubadus kaitsta on selle raamatu mõte."