Saare sõnul räägib tema teos "Kuidas minust ei saanud kirjanikku?" kirjutamisest. "See on selline natukene teistsugune raamat, kus autor nii-öelda jätab oma kõrvad teksti tagant välja paistma. Ta ei tee isegi katset simuleerida. See, mida ta räägib, see on tõde," rääkis Saar ja lisas, et viidatud on kõigele, et lugeja mõistaks, et tegemist on väljamõeldisega.

Raamatu kirjutamiseks sai Saar inspiratsiooni oma pojalt, kes 10-aastaselt otsustas, et hakkab kirjutama fantaasiaromaani. Kuigi suurejooneline projekt jäi pojal katki, andis see motivatsiooni isale uue raamatu kirjutamiseks. Nii otsustas Saar kirja panna loo sellest, kuidas ühel tegelasel ei õnnestu kirjutada.

"Kui see säde oli välgatanud, siis edasi läks asi hoogsalt ja lõbusalt, mulle endale tohutult rahuldust pakkuvalt," meenutas Saar ja lisas, et üritas välja mõelda põhjuseid, miks kirjutamine võib noorel inimesel ebaõnnestuda.

Kokku sai raamatusse kümme lugu ja kuigi tegemist on väljamõeldistega, sõnas Saar, et nendes juttudes on kajastatud ka talle olulisi teemasid. Nii näiteks mõtiskleb peategelane selle üle, kuidas leida luuletusse sobivad sõnad, mis tema mõtetes olemas on, ent paberile kuidagi kirja ei saa.

Ühes peatükis üritab minategelane ennast proovile panna mõttetera kirjutamisel. Nii jõuab peategelane järelduseni, et kui on võimalik midagi teistele vaikides selgeks teha, tuleb ka seda rakendada. Küll aga taipab ta peagi, et see mõttetera ei pruugi aga igas olukorras kehtida ja tunneb vajadust selle selgitamiseks.

Täpsustused omakorda nõuavad peategelaselt aga uusi selgitusi. "Asi viib selleni, et mõtteterast pole enam haisugi," kirjeldas Saar ja lisas, et mida rohkem inimesed selgitavad, seda enam tekib vajadus edasi selgitamiseks.

"Mida rohkem on meil teadmisi, seda suuremaks paisub meil teadmatuse sfäär meie ümber," täpsustas autor ning selgitas, et püüdis oma teoses kirjeldada ka raskemaid teemasid läbi huumoriprisma.