"Ma olen äärmiselt üllatunud, et see raamat üldse üles leiti ja et komisjon selle info üldse omandas," ütles Dagmar Raudam ja lisas, et ta hakkas ka mõtlema, mis võis komisjoni selle raamatu juures köita. "See võib olla tulnud sellest, et "Paul" on otsekui lähiajaloo dokument."

Raudam sõnas, et ta üritas raamatut kirjutada mitte tagasivaatava pilguga, vaid just nii, kuidas peategelane just selles vanuses võinuks maailma näha. "See kukkus kuidagi nii välja, et kajastab möödunud aastaid, kuigi see polnud eesmärk, tegelikult oli eesmärk ikkagi jutustada üks lugu inimesest, kes on mulle alati hinge läinud."

"Mu enda tutvusringkonnas on inimesed, kes teevad kogu aeg väga palju, kogu aeg on ideid ja teostavad neid, aga on teatud inimesed, kes kaotavad teatud hetkel pinna jalge alt ja heituvad elu ees," tõdes ta ja lisas, et raamatukogudes on tema teos miskipärast lasteraamatute riiulisse pandud.

"See ei ole lasteraamat, kui esimesi lehekülgi lugeda, siis võib-olla mõeldakse, et ahah, see on väikesest poisist, tegelikult on see ikkagi täiskasvanutele mõeldud, aga mulle meeldiks ka, kui 13-14 aastased seda loeksid," ütles Raudam.