Mathura sõnul on "Lahusolek" raamat inimese lahusolemisest oma loojast, teistest inimestest ja keskkonnast. "See on ka raamat usust ja selle kaotamisest ning sellest, kuidas usk ei saa sarnaselt armastusele põhineda hirmul," ütles ta, lisades, et kui me usume jumalat vaid selle pärast, et muidu oleks liiga hirmus, siis pole päriselt mõistnud oma jumalat, usku ega ennastki. "Selleks, et usku leida, on see vaja vahel täielikult kaotada või kaotada oma senine arusaam sellest."

"See raamat räägib ka leinast, sellest, kuidas leina raskuses või pimeduses pöörduda näoga valguse poole, isegi kui me ei suuda sinna poole veel liikuda, siis vähemalt peaks nägema selle olemasolu," tõdes ta ja kinnitas, et mõnd leina mõistame võib-olla alles aastaid hiljem.

"Lahusolek" on Mathura hinnangul ka tema kõige-kõige raamat. "See on ilmselt minu kõige mahukam luulekogu, kindlasti on see ka raamat, mida ma olen kõige kauem kirjutanud, see on valminud kokku kaheksa aasta jooksul, ühtpidi on see ka minu kõigi isiklikum ja otsekohesem raamat, aga ometigi on see samal ajal ka sotsiaalne ning kohati isegi poliitiline."

"Raamat algab Stockholmis, kus ma kunagi olen elanud, ja rändab läbi India, Hiina, Tiibeti ning erinevate paikade, aga ma usun, et kõigist neist paikadest saab sisemaastik, kui me rändame ruumis, siis me rändame ka endas," ütles autor ja mainis, et pealkirja põhjal võiks arvata, et see on ka pandeemiaraamat. "Tegelikult otseselt pandeemia ajal on sellesse raamatusse kirjutatud vaid paar kõige hilisemat teksti, võib-olla on see teatud märgiks, kuidas pandeemia pole mitte loonud meie lahusolekut, vaid pigem selle esile toonud."

"Mulle tundub üldiselt, et kuigi me oleme praegusel ajal üha rohkem ühendatud läbi kohalike või globaalsete võrgustike, on meiue ümber aina enam inimesi, kes tunnevad end väljajäetuna, lahusolevana, üksikuna, hääletuna," mainis ta.