Õnnepalu selgitas, et tema teos "Palk" kannab alapealkirja "Talvepäevik" ja seda see raamat ka otsesõnu on. "See on ühe talve ülestähendus ning see talv oli kaks aastat tagasi, kui praegu mõelda, siis täiesti teisel ajal ehk enne koroonat ja sõda, vanal heal rahuajal" ütles ta ja lisas, et ta elas Vilsandi saarel ja pidas seda päevikut põhiliselt seal.

"Siis oli just olnud see minu palgadraama ja ma olin selle tagajärgedest ning hargnemistest segadusse löödud," mainis kirjanik ja lisas, et seetõttu otsustaski, et tuleks see lugu kirja panna. "Ühelt poolt selleks, et välja elada, aga teisalt ka selleks, et selgust saada, kirjutamine on ikka selleks, et selgust saada."

"Päeviku puhul kunagi ei tea, hakkad päevast päeva kirjutama, mist temast tuleb või ei tule," tõdes Õnnepalu ja lisas, et pidas päevikut paar kuud. "Vastu kevadet sai jõud, huvi või teema lõppes ja ta jäi sinnapaika, ma ei arvanudki, et ma seda avaldan, kuid ma kirjutasin seda kui raamatut, mitte endale päevikut."

"Alustasin seda päevikut isaga, käisin tal külas aasta lõpus, ta oli äraolev ja vilets, aga ta oli ka juba ka nii vana ning mõtlesin, et see on lihtsalt järgmine viletsuse aste ja ma ei osanud sellest midagi rohkem arvata," meenutas ta ja lisas, et tegelikult tema isa enam kauaks ei olnud. "Sa tead küll, et ta on peaaegu sada aastat vana ja varsti sureb ära, aga kui see toimub ja toimuma hakkab, oled sa selleks täiesti ette valmistamata."

Seetõttu räägib "Palk" autori sõnul rohkem isast või isegi pojast. "Mida ma isast oskasingi kirjutada, sest kui teda lõpuks polnud, siis ma sain aru, et ma ei teadnudki, kes ta oli, kuidagi me oma vanemaid tegelikult ei tunne ja ega vanemad ei tunne tegelikult ka oma lapsi," ütles ta ja mainis, et mingis mõttes oleme oma vanematest tulnud ja nende moodi. "Samas on vanemad ikkagi kaks ja oleme paratamatult täiesti isemoodi, alati on seal mingi võõrus."

"Kui isa oli läinud, siis see päevik jäi sinnapaika, aga nüüd sügisel koostasin tsitaadiraamatut "Viimane sõna" ja siis ma lihtsalt leidsin arvutist selle "Palga" teksti, hakkasin lugema ja mõtlesin, et mingi kirjutamise ja raamatu avaldamise hoog oli sees, saatsin kirjastajale ja uurisin, et äkki teeks sellest raamatu," selgitas Tõnu Õnnepalu.

"Kaotused on elu osa, me ikka kaotamine, see on paratamatu, kui elame, lõppude lõpuks kaotamine kõik," sõnas ta ja lisas, et kaotustest on teinekord raske rääkida. "Kirjutada on lihtsam, paberile või arvutile usaldada, minu jaoks on see alati tee, siis ma olen julgem, see mõjub endale ka vabastavalt."