Saar tõdes, et tõlkimistöö võttis ta eeskätt ette seetõttu, et seda on tõlgitud üle maailma väga paljudesse kultuurkeeltesse ning kui eesti keel tahab end kultuurkeeleks pidada, peaks suurteos ka eesti keeles kättesaadav olema. Samuti nentis ta, et teda köidab Prousti kirjutamis- ja tunnetamisviis ning filosoofiline maailmataju.

Tõlkija kirjeldas, et 600-leheküljelise teose tõlkimine väga keeruline polnud. "Sellise pika töö puhul on hea asi see, et sellega tekib teatav rutiin, mis on mulle igasuguse eluheitlikkuse kõrval väga tähtis ja armas."

Saar selgitas, et oma tõlkimistööd ei alusta ta kunagi esimesest leheküljest. Kuigi ta loeb esimese lehe läbi, siis esimesed laused, mis eesti keelde saavad, on originaalis umbes kümnendal leheküljel. "See päris algus, mis on väga oluline ja millest lugeja eeldavasti alustab, selle vormistan siis kui ma tunnen, et ma olen tippvormis ja autoriga sina peal," kirjeldas ta.

Saare sõnul kartis ta teost tõlkima hakates eelkõige seda, et tal ei ole tõlkimiseks vajalikku sõnavara, sest aeg ja kultuuriruum, kus originaalteos kirjutati, on tänasest väga erinev. Tagantjärele hinnates tõdes ta, et esialgne kartus oli asjatu. "Seda on ikkagi võimalik mul prantsuse keeles lugeda nii, et ma suudan lauset algusest lõpuni jälgida."

Küll aga tegi tõlkija jaoks töö keeruliseks Proustile omane lauseehitus. "Lause on kõiksugu kiilusid ja vahelepisteid täis ja see on pisut problemaatiline. Arvestades seda, et eesti keeles on lauseehitus sageli täitsa ümber pööratud. Selline nikerdamine mulle meeldib ja see on säärane väljakutse, mis mind tõlkimise juures köidab," kirjeldas ta.

Saar märkis, et ta soovib Prousti teiste köidete tõlkimisega jätkata. Enamasti valdavad tema sõnul suurema tõlkimistöö lõpetamisel tõlkijat kaks vastassuunalist tunnet: üks on tehtud töö igaveseks kõrvale panna ja endast välja heita ning teine, mis on tihti täpselt samal ajal, on soov kohe jätkata, sest takt ja meeleolu on juba käes ja hinges.