Raamatu autor on tunnustatud Venemaalt põgenenud ajakirjanik Valeri Panjuškin, kes on kogunud sadade inimeste lugusid, mis peegeldavad sõja dramaatikat ning omamoodi absurdi, kus kaose keskel üritatakse säilitada normaalse elu riismeid, südantlõhestavad lood vahelduvad inimlikkusega

Valeri Panjuškini (snd 1969) "Hunditund" on ilmumas paljudes keeltes üle maailma ning eestikeelne tõlge ilmus esimesena. Panjuškin on varem avaldanud palju tähelepanu äratanud raamatud "Rubljovka" vene uusrikastest, "Gazprom - Venemaa relv" ning "Mihhail Hodorkovski - Vaikuse vang". Ta on töötanud ajakirjanikuna mh väljaannetes Kommersant, Vedomosti ning telekanalis Dožd.

Raamatu tõlkis eesti keelde Mait Eelrand, kaanekujunduses kasutatud Dmitri Kotjuhhi Ukrainas tehtud fotot.

Katkend:

Kohe sõja algul, alles mõeldes sellele raamatule, palusin ma abi ühelt tuntud rikkurilt. Vaja oli raha komandeeringuteks põgenikelaagritesse. Rikkur vastas:

"Aga milliselt seisukohalt sa kirjutad? Ukraina või Vene seisukohalt?" Üritasin öelda, et kavatsen kirjutada tõtt, kuid rikkur vaidles vastu: "See on sõda! "Tõde" sellest kirjutavad võitjad, ja mingit "tõde" peale võitjate oma ei ole olemas." Sel hetkel sai mulle plaan selgeks. Igas sõjas on ründav ja kaitsev pool, on agressorid ja kaitsjad. Ühtede ja teiste ajalooline tõde sõltub tõepoolest nende edusammudest ja läbikukkumistest lahinguväljal, sellest, kumb pool istub sõja lõppedes kohtupingis ja kumb pool on sõjatribunalis süüdistaja osas. Tõepoolest, on vaja võita sõda, et saada võimalus interpreteerida selle põhjusi ja tulemusi.

Siiski on igas sõjalises kokkupõrkes ka kolmas pool – rahulikud elanikud. Inimesed, kes ei ole kavatsenudki kellelegi kallale tungida ega suuda end kellegi eest kaitsta. Lukksepad, pagarid, arstid, õpetajad, vanurid, lapsed … Üle nende rahuliku elu veereb sõda nagu orkaan ja teeb kõik maatasa. Neist saavad põgenikud. Neist ongi see lugu.

Hunditund

Sõjad algavad koidu eel. Igas sõjakoolis räägitakse kursantidele, et just see öö viimane lõpp, "hunditund", on parim aeg kallale tungida, tunnimehed maha võtta, piiri ületada, sõjalisi objekte pommitada. Inimesed on ju bioloogiliselt nii loodud, et just koidu eel magavad nad kõige sügavamat und. Isegi need, kes magada ei tohi – korrapidajad politseinikud, piirivalvurid –, on siis kõige vähem võimelised oma tähelepanu koondama. Seda õpetatakse kursantidele, ja kui kursantidest saavad ükskord kindralid, alustavad nad üksteise järel sõdu ikka koidu eel. Sõjaväelased ei ole eriti tundelised inimesed. Ajaloolised kokkulangevused ja lauluriimid neid ei huvita. Tõenäoliselt on nad kuulnud Mark Bernesi või Garik Sukatšovi esituses nõukogudeaegset laulu sellest, kuidas täpselt kell neli Kiievit pommitati ja sõja algusest teatati. On küll kuulnud, kuid ei taju, et nüüd on see tuntud laul mitte Saksamaast, kes 1941. aastal Nõukogude Liidule kallale tungis, vaid Venemaast, kes 24. veebruaril 2022 Ukrainat ründas. Läti välisminister Edgars Rinkēvičs kirjutas Twitteris: "Venemaalased, see laul on nüüd teist."

Koidu eel. Hunditund. Ukraina magab. Plahvatus! See äratab haiglas Viktoria Svetlitši, Nokia firma mänedžeri. Seal on ta koos tütrega. Tütar on viieteistkümnene. Talle tehti äsja operatsioon, paigaldati jalga titaankonstruktsioon. Tüdruk saab käia vaid karkudega. Palati uks avaneb, lävele ilmub arst. Ta ütleb: "Sõda. Me viime kõik rasked haiged keldrisse, kõik kergemad kirjutame välja. Minge koju." Kuidas aga minna koju karkude toel linnas, millele langevad pommid?

Julia Leites ärkab samuti Kiievis, kuid šikis korteris ooperiteatri lähistel. Julia on psühholoog ja feminist. Töötas pikka aega Moskvas, abielus Venemaa kodanikuga. Tuli hiljuti kodulinna Kiievisse tagasi, kuna ei olnud suutnud taluda seda ähmaselt määratletavat, kuid kogu Moskva õhus laialivalgunud vabaduse puudumise tunnet, nagu ta ise räägib. Kella kümneks hommikul on Julial kokku lepitud fotosessioon vägivalla mehhanisme käsitleva projekti jaoks. On vaja pildistada murtud lilli, lillepoodide jääke, mis on kleeplindi abil jälle nagu elavateks tehtud ja mis sümboliseerivad naiste kallal tarvitatud vägivalda. Ja nüüd on see vägivald otse akna taga.

Meditsiiniõe Jelena Tšepurnaja äratavad plahvatused ja õhuhäire sireenide ulgumine Tšernihivis. Ta astub akna juurde ja näeb, kuidas naabrid kotte ja kohvreid kokku panemata asju autode pakiruumidesse loobivad.

Volodõmõr Pavlenko, aknakatete ja kardinate müüja ärkab plahvatustest Odessas. Magamistuppa jookseb tema seitsmeaastane tütreke: "Isa, ma kardan." Mida saab ta teha? Kallistada, sülle võtta? Mida võib ta veel teha?

Viktor N., filmirežissöör, ärkab plahvatustest Kiievi äärelinnas, avab Facebooki, aga see on täidetud sõnadest "sõda, raketid, tulistamine". Viktor ise tulistamist ei näe, kuid kuuleb kauget mürinat.

Alena Kljutška, Harkivi-lähedase Tsõrkunõ külavalitsuse töötaja, ärkab plahvatustest ja ütleb mehele:

"Andrei, sõda!"

"Ei või olla, maga," vastab mees, keerab külge ja uinub uuesti.

Oksana K., koduperenaine sellestsamast Tsõrkunõ külast, ärkab plahvatustest, mõtleb, et keegi laseb tänaval enneolematut ilutulestikku, paneb riidesse ja kavatseb vaatama minna.

"Kuhu sa lähed?" peatab Oksanat mees, massaažilaudu valmistava väikese töökoja omanik. "Oota! Sõda on alanud! Võta lapsed."

Oksana tormab majas ringi, paneb asju kokku, äratab unised lapsed – kolme- ja viieaastase poisi – annab neile kiiruga midagi süüa, paneb riidesse ja riietub ka ise. Ja siis nad seisavad oma kohvritega, lapsed süles, kuid ei tea, kuhu minna. Neil on auto, aga bensiini jätkub ehk sajaks kilomeetriks, kuid pole teada, kuhu peaks minema. Kas läände saab sõita? Äkki satuvad just lahingu hakklihamasinasse Harkivi ringtee taga, kuhu Tsõrkunõst on paar kilomeetrit? Oksana vaatab välja tänavale, aga seal on juba Vene tankid. Jääb vaid üle majja tagasi minna, lastelt üleriided võtta ja oodata ei tea mida.

Ja ikka sealsamas Tsõrkunõs ärkavad vanakesed-pensionärid Ljubov Aleksandrovna ja Nikolai Petrovitš müra ja klirina peale. Eelmisel päeval olid nende juurde sõitnud pojapoeg naise ja neljateistkümnese lapselapselapsega. Täna on tüdrukul sünnipäev, ja seda nad olidki tulnud tähistama koos vanavanaema ja vanavanaisaga. Müra ja klirin aga tulid sellest, et mürsk oli kukkunud otse aeda ning kaks suurt klaaskasvuhoonet olid lennanud väikesteks kildudeks laiali. Kogu õu oli nüüd klaasikilde täis, ja kui päike tõuseb, hakkab maa helkima.

Ainult Alla Atšassova magab. Harkivlanna, mullateadlane. Magab akna taga mürisevatest plahvatustest hoolimata ja näeb und. Seal hulbib ta süngetel ja külmadel merelainetel väikese jäätüki peal. See on kohe sulamas ja murdumas, aga siis on surm. Alla ei suuda kuidagi seda jääpanka juhtida, kuid hoovus ja tuul viivad selle kõrge kaljupanga saare juurde. Üles ronida Alla ei saa. Jääpank ujub piki järsku kaljuseina. Kaljud on ligipääsmatud, pole lootustki. Ärev, piinav unenägu, kuid äkki näeb Alla otse kaljudesse müüritud lossi või kirikut. Või kuidas seda õigesti nimetadagi? Kollakasmust müür, torn, lai värav raskete sammaste raamistuses. Alla astub oma unenäos jääpangalt väravast sisse, sammub mööda heledate kividega sillutatud teed, aga seal sees on aed, kaetud lauad, sõbralikud inimesed. Ühesõnaga pääsemine. Siis Alla ärkab, ja tegelikkus osutub unenäost painajalikumaks.

Puhkuseavaldus

Mida teevad inimesed, ärgates hommikul suurtükitule all? Raske küll uskuda, aga nad lähevad tööle. Paljud tootmised on nii korraldatud, et neid on võimatu peatada. Ei saa peatada näiteks kõrgahju. Kui sõda on alanud, ei saa lennujuhid töölt lahkuda, kuni nad ei ole juhtinud neile usaldatud taevast alla viimast tsiviillennukit. Arstid … Kiievi emade ja laste haiglas lamab viieteistkümnene Katja. Tal on äge lümfoblastiline leukeemia, verevähk. Tüdrukut valmistatakse ette luuüdi siirdamiseks. Juba nädal aega on Katja haigusest kahjustatud luuüdi sihilikult surmatud mürgiste ravimitega, et siirdada selle asemele tema õelt võetud tüvirakke. Kui siirdamine nüüd ära jätta, siis Katja lihtsalt sureb. Seepärast lähevad haigla arstid tulistamisele vaatamata tööle ja viivad siirdamise lõpuni. Nende töö kangelaslik jätkamine on oodatud ja seletatav.

Tööle lähevad aga needki, kellest otseselt ei olene inimelud, eluliste süsteemide töö ega isegi mingi pidevat tähelepanu nõudev mehhanism.

Aknakatete müüja Volodõmõr Pavlenko laadib Odessas oma autosse kaubanäidised ja sõidab kell üksteist, nagu eile kokku lepitud, kliendi juurde. Kesklinnas, Deribassovskaja tänaval paigaldatakse juba tankitõkkeid. Territoriaalkaitse tugipunktides pannakse kirja vabatahtlikke ja tsiviilisikutele jagatakse relvi välja. Vene sõjalaevu võib reidil palja silmaga näha. Pea kohal kihutavad Vene lennukid. Volodõmõr aga sõidab kliendi juurde ja laotab tema ette lauale oma "päikesekaitsesüsteemid".

"Kas te tõepoolest arvate, et nüüd on õige aeg aknakatetele mõelda?" küsib naine temalt. "Kohe võivad ju aknadki eest lennata."

"Ei tea," vastab Volodõmõr. "Aga me ju leppisime eile kokku."

Nii ta vastab, ja siis silmitsevad nad veel mõnda aega koos kliendiga kardinanäidiseid ja arutavad, kuidas oleks parem kaunistada aknaid linnas, kus nüüd on juba parem akendest üldse eemale hoida.

Inimesed lihtsalt ei suuda uskuda, et nende elu on purustatud. Nad jätkavad reflektoorselt oma harjumuspäraseid toiminguid nagu uppuja, kes üritab vee all hinge tõmmata.

Julia Leites käib mõnda aega peale, et murtud lillede pildistamist ei tohi ära jätta. Kui aga kõik fotograafid, valgustajad, produtsent ja stuudio omanik on keeldunud, paneb Julia pähe kõrvaklapid. Väga head müra summutavad kõrvaklapid tema meelismuusikaga. Paneb pähe ja läheb hüvasti jätma isa ja vanaemaga. Jalutab Kiievi kesklinnas midagi kuulmata, nagu mingit sõda ei olekski.

Filmirežissöör Viktor N., jätnud naise ja üheksa-aastase tütre koju, sõidab kontorisse. Et võtta mingid dokumendid ja ajada korda mingid asjad. Siis, ikka selleks, et asju korda ajada, sõidab äripartneri juurde, kelle kodu asub Hostomeli lennujaama lähedal. Seal, sõbra juures tabab Viktorit keelutund. Ta helistab koju ja hoiatab naist, et täna ööseks koju ei tule. Ja ikkagi ei suuda ta taibata, et on jätnud naise ja lapse omapäi rünnatavasse linna ja et paari kilomeetri kaugusel majast, kus ta ööbib, puhkeb just praegu üks selle sõja alguse kõige ägedamaid lahinguid.

Meditsiiniõde Jelena Tšepurnaja läheb samuti Tšernihivis tööle. Jelena töötab tavalises polikliinikus. Temal ei ole patsiente, kes oleksid luuüdi siirdamisel, mida haiget tapmata ei ole võimalik peatada. Jelenal ei ole sel päeval üldsegi patsiente. Ainult kaks vanakest, kes on sõitnud juba enne koitu kohale kuskilt maalt ega teadnud alanud sõjast midagi. Neid ei ole võimalik kuidagi aidata, sest ükski haigla plaanilisi patsiente enam vastu ei võta. Polikliinik on tühi, kogu personal on koju lubatud, kuid mööda koridore jookseb ringi äärmiselt erutatud kaadriosakonna juhataja ning üritab kuidagi seaduslikult vormistada asjaolu, et kohe praegu lahkuvad kõik arstid, meditsiiniõed, sanitarid ja riidehoidjad töölt.

"Kirjutage puhkuseavaldused," vatrab kaadriosakonna juhataja. "Ma palun teid, kirjutage puhkuseavaldused, enne kui ära lähete."

Jelena kirjutab puhkuseavalduse ja läheb koju. Üritab helistada maal elavatele emale ja vennale. Telefonid ei vasta. Üritab helistada Kiievisse tütrele. Tütar räägib, et on elus ja terve ning palub, et Jelena kohe läände sõidaks. Jelena kodu lähistel põleb pommirünnakutega purustatud lennujaam. Aga sild üle Desna jõe on veel terve. Paar nädalat hiljem räsib seda Vene suurtükivägi, aga pärast seda, et Vene vägede edasiliikumist takistada, purustab lõplikult Ukraina oma. Ainus tee läände katkeb. Pool Tšernihivi hoonetest purustatakse pommitamise ja suurtükitulega. Mürsud langevad ka polikliinikusse, kus Jelena töötas. Töötajate kirjutatud puhkuseavalduste saatus jääb teadmata. Põlesid ära? Lendasid plahvatusest laiali? Kaadriosakonna juhataja peitis keldris kindlasse kohta? Igal juhul on need nüüd aegunud, ja on üldse arusaamatu, miks oli vaja neid kirjutada, kulutada põgenike kallihinnalist aega.

Inimesed lihtsalt ei suuda uskuda, et nende elu on purustatud, ja jätkavad reflektoorselt harjumuspäraseid toiminguid.

Mullateadlane Alla Atšassova, ärganud Harkovis oma unenäost, kus olid nii jääpank, ligipääsmatu saar kui ka päästev kollakasmust loss, räägib laste õpetajaga telefoni teel sellest, et lapsed täna kooli ei tule. Siis teeb ta lastele ja mehele hommikusöögi. Pärast paneb ilusamad riided selga (kuigi toasussid jäävad jalga) ning osaleb netikonverentsil pinnase erosiooni teemadel. Alla kuulub Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis moodustatud teadlaste rahvusvahelisse gruppi, kes tegeleb ülemaailmse kliimasoojenemise probleemidega. 2022. aasta 24. veebruaril arutavad need teadlased inglise keeles globaalse soojenemise ja pinnase erosiooni seoseid. Alla kuulab neid Harkivis, kus lähemal ajal hakkavad maad kündma ainult reaktiivmürsud, erosiooni peamiseks põhjuseks aga saab tankikolonnide liikumine. Alla kuulab ja ütleb isegi mõne repliigi vahele, kuni naabrinaine uksele trummeldab:

"Alla, magad seal või? Ringteel käib lahing! Tõuse üles, jookseme ruttu keldrisse."

Nad jooksevad. Harkivi ringtee, mille pärast peetakse mitu päeva ägedaid lahinguid, on Alla paljukorruselise maja akendest näha.

Kibe keel

Kohe esimestel sõjatundidel hakkavad Alla telefoni tulema kohalike võimude teated: "Õhuhäire, minge pommivarjendisse! Ärge minge tänavale, linnas käivad puhastused." Lisaks viited pommivarjendite kaardile. Alla maja kelder on märgitud kaardile pommivarjendina, naabermaja kelder samuti. Aga neis keldrites on vesi. Mitte ainult niiskus, vaid vesi põlvini. Veel on pommivarjendina märgitud metroojaamad, aga Alla majale lähim, Aleksejevskaja liini lõppjaam on uus ja asub madalal. Pealegi tuleb sinna minna 15 minutit suurtükitule all. Alla otsustab koju jääda. Ajab ainult lapsed esikusse, akendest eemale.

Noorem, üheksane poiss on siinsamas. "Ruttu esikusse ja istu põrandale!" Aga vanemat, viieteistkümnest, ei ole. Meest ka ei ole. Korteris käib toast tuppa ainult häirimatu ämm. Ta on väga vana ega kuule midagi. Sõda ei ole tema jaoks veel alanud. Küsib: "Alla, aga miks lapsed kooli ei läinud?" Sel hetkel kärgatab akna taga nii, et isegi kurt kuuleb seda. "Issand," ütleb eideke, "sõda!" Pobisedes midagi nina alla, vist palveid, istub esikusse lapselapse kõrvale. Vanemat poega ja meest aga ei ole.

Tulistamine kestab kümme minutit, kakskümmend minutit, seinad värisevad. Alla lehitseb sotsiaalvõrgustikke. Jututoas kirjutab keegi, et tal on aknad välja löödud, korterisse on lennanud ja seintesse tunginud metallikillud nagu lõigatud armatuuri tükid. Keegi kirjutab, et hoovis lamab maas tapetud mees. Tulge ja vaadake järele, kui keegi kadunud sugulasi otsib. Aga meest ja vanemat poega ei ole. Nende telefonid ei vasta. Alla joob palderjani, aga palderjan ei aita. Rüüpab palderjanile konjakit peale.

Lõpuks paugatab uks lahti. Lävel on vanem poeg ja mees. Neil on käes mitu viieliitrist plastpudelit joogiveega. Olid eluga riskides vee järel käinud, kuigi veevärk töötab. Küte töötab, elekter on olemas, telefonid töötavad, internet töötab. Noorem poeg, kes plahvatustele eriti tähelepanu ei pööra, mängib telefoniga "Minecrafti" või mingit muud arvutimängu. Sõda väljas ei paista talle tõelisemana kui sõda nutitelefonis. Lõppude lõpuks ammutab ju ema samuti oma andmed sõja kohta põhiliselt sotsiaalvõrgustikest. "Emme, miks sa nii muretsed?" küsib noorem poeg. Aga vanem poiss ja isa on uhked – hankisid joogivett, kuigi veevärk töötab. See paistab ikka veel tähtsana. Keegi ei suuda ettegi kujutada, et Mariupoli keldrites hakkavad inimesed istuma hoopis ilma veeta või jooma vett kanalisatsioonist.

Mingeid toiduvarusid Allal ei ole. Ta ei ole midagi kokku ostnud, püüdes mitte järele anda sõjaeelsetele paanikameeleoludele. Poolik pakk tatart, hirsitangud, makaronid, jahu, mingid konservid … Kolmeks-neljaks päevaks, võib-olla nädalaks. Esikus istumise teisel või kolmandal päeval võtab Alla julguse kokku ning läheb tänavale ja jõuab vaikusemomenti kasutades lähima toidukioskini. Ostab sealt ainsa toiduaine, mis jääbki tühjenenud riiulitele – rosinaid. Kolmandal või neljandal päeval korraldatakse linnas kuidagi leiva kohalevedu ja humanitaarabi jagamine. Alla mees tõuseb ööpimeduses ja külmetab õhuhäiretele vaatamata tundide viisi leivajärjekordades. Suurtükituli ei ole suuteline leivajärjekordi laiali ajama.

Alla vanem poeg, tuues ettekäändeks, et on vaja aidata isal toitu hankida, jookseb tänaval, käib linnaosas ringi ja üritab näha sõda oma silmaga. Kord tänaval lõhkeb ohtlikult lähedal mürsk. Jõudnud koju, lõpetab poiss oma väljaskäigud alatiseks. Samal päeval läheb ta emaga üle ukraina keelele, kuigi Atšassovite pere on tegelikult venekeelne. Alla tunneb ka ise, et tema vene emakeel on muutunud suus kuidagi kibedaks. Hakkab samuti rääkima lastega ukraina keeles.

Alla on venelanna, Krimmis sündinud. Üks tema jaoks tähtis grupp on sotsiaalvõrgustikes Krimmist pärit klassikaaslased. Peavad sidet, heietavad õnnelikke lapsepõlvemälestusi. Selles grupis hakkavad Krimmi klassikaaslased kohe sõja esimesel päeval Allale kirjutama, et tema ei näe tegelikkust: "Venemaa teile kallale ei tunginud, Venemaa kaitseb end, teie pommitasite kaheksa aastat Donbassi." Või siis: "Vene väed ei valluta teid, Vene väed tulid teid vabastama. Sa lihtsalt ei saa aru." Ja Alla loeb seda, istudes põrandal, toetudes seljaga vastu plahvatustest värisevat esikuseina.

Teine Allale tähtis jututuba on kasuvanemate oma. Alla vanem poeg on kasulaps. Inimesed, kes on lapsendanud orbusid Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes, suhtlevad, toetavad üksteist, jagavad kogemusi, korraldavad pedagoogilisi seminare või lihtsalt pidupäevi. Sõja alguspäeval jaguneb see mõttekaaslaste jututuba kolmeks osaks. Venelastest kasuvanemad (muidugi mitte kõik, kuid mõned ikka) hakkavad suu vahutades ukrainlastele tõestama, et Venemaa ei tungi kallale, vaid kaitseb ennast. Et Ukraina ootab lootusega oma Vene vabastajaid, et ukrainlased pommitasid kaheksa aastat Donbassi. "Kes pommitas? Mina pommitasin?" üritab Alla vastu vaielda. "Me ju tõime koos sinuga Donbassist orvud välja. Sina itta, mina läände." Aga ei, kõik see läheb kurtidele kõrvadele.

Kasuvanemad Valgevenest tunnevad ettevaatlikult kaasa ja soovitavad Allal põgeneda perega nende juurde Minskisse. Harkivile on see lähemal kui Poola. Siiski on nende ettepanekud ebakindlad. Kuidas sa kutsud Ukraina põgenikke Valgevenesse, kui Valgevene territooriumilt sisenesid Ukrainasse Vene väed?

Ukraina kasuvanemad kutsuvad tungivalt. Sõitke meie juurde, meie juurde. Meie juurde Ivano-Frankivskisse! Meie juurde Tšernivtsõsse! Meie juurde Dniprosse, kutsub hea tuttav Maia Baranova, Dnipro lastekodu direktor.

Toit saab otsa, aga tulistamine mitte. Kümme päeva esikupõrandal. Alla mees teeb mingit närve rahustavat hingamisgümnastikat ja öösiti õnnestub tal magada. Alla ei maga kümme ööpäeva. Lõpuks otsustab: tuleb põgeneda lastega Dniprosse.