"Hele täht" kannab alapealkirja "Kogutud ja uusi remikse", sest koondab suurel hulgal nii varem ilmunud kui ka värskeid tekste, milles luuletaja Jüri Kolk demonstreerib oma oskust kasutada "intertekstuaalseid nihestatusi ja kontaminatsioone", nagu kutsub seda Aare Pilv või nagu selgitab Rauno Alliksaar, Jüri Kolk kirjutab luuletusi, "kus ühel või teisel viisil viidatakse kõikvõimalikele muudele teostele ning seejuures mitte ainult kirjandustekstidele". Kolgi enese sõnul tuleneb see lihtsalt asjaolust, et tal on väga hea mälu riimide ja riimilise luule peale, tsitaadidki jäävad pähe, mõnikord muidugi vigaselt, aga see võibki hea olla: "Minu meelest on teiste tekstide kasutamine tegelikult väga loomulik, sest inimesed teevad kogu aeg koostööd ja võtavad üksteisest eeskuju, mis on ainult kiiduväärne. Ja ehk on see meie kõige tugevam külg. Kui te jätate minu ette laokile hunniku legoklotse, siis loomulikult lõppeb asi torniga," sõnas kirjanik.

Samas ei pelga Kolk sugugi, et selline laenamine ja remiksimine tema autoripositsiooni ohtu seaks. "Mina võtan neid asju ikkagi ehituskividena ja arvan, et autoripositsiooni pärast muretsetakse üldse liiga palju. Kardetavasti on siiani selliseid noori inimesi, kes ütlevad, et nad ei loe luuletajaid, sest see rikub nende originaalsuse ära, olgugi et see, mida nad kirjutavad, on täiesti kohutav banaalsus. Kõigepealt tuleb kogu luule läbi lugeda ja pähe õppida, ja kui siis midagi veel juurde tuleb, saame hakata rääkima originaalsusest!"

Nomineeritud kogusse jõudnud tekstid on lustlikud, kuid naljategemine iseenesest ei ole luuletaja eesmärk, pigem vastupidi, ta ei tee mitte kunagi nalja ja see on peaaegu tõsi. "Ma arvan, et igasugustest asjadest võib rääkida igasugusel toonil. Mõned kõige toredamad raamatud on sellised, mis räägivad väga-väga tõsistest asjadest. Ja mitte tingimata nalja tehes, aga kuidagi helgel ja meeldival moel, mitte ülearu vingudes," selgitab Jüri Kolk.

Üpris hilise debüteerija Kolgi esimene luulekogu "Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)" ilmus aastal 2009, mil luuletaja oli 37-aastane, kuid nüüdseks on tegu elukutselise literaadi, kirjaniku, luuletaja, tõlkijaga. "Eks tasapisi on kuidagi nii kujunenud. Hakkasin pärast keskkooli ja ülikooli alguse katsetusi üsna vanas eas uuesti kirjutama ja see on mulle sobinud. Ma usun, et sobib jätkuvalt." Vaatamata kirjanike töö prekaarsusele ja sellele, et kirjutamine on üpris keeruline, meeldib Jüri Kolgile tema töö. "Ega tegelikult väga lihtsad tööd inimestele meeldigi. Kui keegi ütleb, et tema töö talle meeldib, võib olla kindel, et see nõuab pingutust." Kolk kavatseb oma praeguste liistude juurde jääda, teha seda asja, mida talle teha meeldib, võimalikult hästi, ja vaadata, kuhu see ta välja viib.

Kolk on üks neist viiest kirjanikust, kes pälvisid 2022. kuni 2024. aastani riikliku kirjanikupalga. Kirjanikul on selle üle väga hea meel, ta peab seda n-ö kodanikupalga pilootprojektiks ning usub, et viimase kümnendi jooksul on suhtumine loovtöösse kui töösse kindlasti paranenud, olgugi et loovisikute, sealhulgas kirjanike töö tasustamisega Eesti riigis  tema arvates veel kõik üleliia hästi ei ole. "Refereeriksin üht oma kirjutist Sirbis: tänu millele meil on riik? Tänu kultuurile. No tänu kaitseväele ka loomulikult, aga tänu kultuurile. Ja kui me tahame, et see riik oleks ka saja aasta pärast, siis on vaja kultuuri. Kui see kultuur ära kaoks, oleksid kohalikud suurettevõtjad vaid keskastme juhid. Sajandi jooksul kirjutatust ja Köleri maalidest ei piisa selleks, et kultuur edasi kestaks. Kui tahad elada Eestis, siis on loomulikult vaja kultuuri ja loomulikult peavad kultuuriinimesed söönuks saama. Siin ei ole mingisugust küsimust."

Lustlikkusest ja murest ehk konna, mitte termomeetrina elamisest, Paabeli Torni auhinnast, Jüri Kolgi 75. sünnipäevapeost, hunt Kriimsilma üheksast ametist ja sellest, kuidas too on Kolgi kõrval poisike, võib kuulda 19. veebruari kirjandussaates "Gogol".