Eestikeelse Vikipeedia algusaegadel oli seal tartlasi kajastatud suhteliselt napilt, ja nii asusin lisama isikuartikleid neist, kes minu meelest kõige silmapaistvamalt on esindanud tabamatut Tartu vaimu. Üldtuntud kuulsustele eelistasin seejuures just selliseid rambivalgusest pisut kõrvalseisvaid originaalse vaimsuse kandjaid nagu Lembe Hiedel ja Valeri Bezzubov, Udo Kolk ja Leenu Siimisker.

Aga päris esimeste hulgas (tegin temast artikli 2. 8. 2007) oli legendaarne kirjandusõpetaja Vello Saage (1922–1991), kellest nüüd on ilmunud esinduslik koguteos 81 autori meenutustega. Mitmete tuntud literaatide kõrval (Mati Unt, Mihkel Mutt, Ülo Matjus, Leelo Tungal) on sõna saanud veel paljude elukutsete esindajad.

Ütlen kohe, et seda raamatut võiks jääda pikalt ümber jutustama, tsiteerides seejuures kõikvõimalikke "pildikesi koolipõlvest", aga pigem tasuks igal huvilisel endal teos läbi lugeda – julgen öelda, et tegemist on meie memuaarikirjanduse ühe eredama taolise kogumikuga.

Kui ehk esiotsa võiks arvata, et Saagest rääkijad on pühendunud oma sentimentaalsele minevikunostalgiale, siis nii see kaugeltki pole. Vastupidi, teoses on sedavõrd palju karmi eluproosat ja lausa "ebapedagoogilisi" momente, et seda kõike teades oleks olnud põhjust õpetaja Saage koolist kiiresti lahti lasta.

Airi Liimets on koguni jäädvustanud ühe Saage emotsionaalse hüüatuse: "Teate, ma ei või neid Vilde ja Tammsaare ja kõiki teisi nimesid mitte kuulda ka enam!" (lk 182-183).

Aga just selliste värvikate, sageli "elu sügavusi" ja jahmatavaid keerdkäike avavate kildudega tuuakse see kummaline õpetaja meile lähedale, raamatut lõpetades kujutleme teda otse tänases päevas enda ees seismas.

Ma ise pole olnud tema õpilane: huvi Saage kuulsa kirjandusklassi vastu oli mul küll suur, kuid mis seal salata, oma tollaste kirjandusteadmistega ma lihtsalt ei söandanud proovida sinna minna. Olin algkoolis kaldunud reaalainete poole ning läksin edasi õppima tollasese Tammsaare-nimelisse I keskkooli; vaadeldavas koguteoses märgitakse selle, nüüdse Treffneri kooli kohta muu hulgas rõõmsalt, et "sinna, nagu juba Tammsaare kirjutas, võeti kõik logardid igal ajal vastu" (lk 174).

Ent viis aastat pärast keskkooli lõpetamist sattusin tööotsinguil Tartu filmibaasi¹ ning leidsin sealt eest ühe Vello Saage õpilase, hilisema proosaraamatu "Valitud unenäod" autori Jaak Kärdi. Et filmibaasis oli palju vaba aega, saime seal töö kõrvalt palju lugeda ning tihedate vestluste-vaidluste käigus (ja need on kestnud üle 40 aasta tänaseni) kirjutasin peagi oma esimesed arvustused.²

"Kui talle vaim peale tuli, siis võis ta kõik surnuks rääkida," kinnitab Jaak praegugi Vello Saage kohta.

Ja näiteks teiselt Saage õpilaselt Enn Lillemetsalt sain omal ajal lugeda mitmesugust keelatud või poolkeelatud kirjandust (sealhulgas Bernard Kangro "Arbujad" 1981 ja "Arbujate kaasaeg" 1983); meenutan tänulikult neid külaskäike ja põnevaid kirjandusvestlusi, kus Lillemetsa pool laual alati seisis – tollal üsna tavatu – sinimustvalge lipp (tema meenutusi võib lugeda koguteosest lk 154-161).

Võiksin siia lisada näiteks veel ühe Saage õpilase – näitleja Hannes Kaljujärve, kellega ikka olen saanud teatriasju arutada.

Aga mainiksin ka Margus Ivanovi, Tartu kirjandus- ja kultuuriürituste üht kõige sagedasemat külastajat, kes oma hea mälu juures on ikka Saaget hea sõnaga ja paljudes üksikasjades meelde tuletanud.

Nii võin kinnitada, et Vello Saage vaim on mind juba üle 40 aasta kaudselt, aga siiski täiesti tuntavalt saatnud. Ja minu vana sõbra Jaak Kärdi puhul, uskuge või mitte, on vahel tõepoolest selline iseäralik tunne, nagu seisaks see vaim üsna tema selja taga ...

Mäletan Vello Saaget ülikooli sisseastumiseksamite ettevalmistavatest loengutest, kus ta esitas igasugu kurioosumeid sisseastumiskirjanditest. Eriline pärl oli säärane mõtteavaldus:

"Katku Villu ja Kõrboja Anna läksid väljamäele pauku tegema, kuid Villu sai sellest veidike kannatada, sest pauk läks liiga vara lahti."

Aga tänu Saagele on mulle eluks ajaks hoiatavate märkidena meelde jäänud ka mõned stampfraasid, näiteks kirjatöö alguses figureeriv "Maailmas on väga palju erinevaid inimesi." Ja ülitrafaretne lõpulause "See probleem puudutab meid kõiki" – seda viimast maotut tühipuudutamist võib praegugi leida lausa lugematute ajaleheartiklite lõpust. ("Meid kõiki – tähendab mitte kedagi," kommenteeris sarkastiline Vello Saage.)

Saaget on õigusega võrreldud eesti kirjanduse legendaarsete õpetajate Lauri (Lutsu "Kevade") ja Wikmaniga (Krossi "Wikmani poisid"; lk 115), tema kooli on nimetatud Vello Saage Akadeemiaks (lk 71).

Raamat Vello Saagest sisaldab lisaks toredatele koolipõlvepajatustele ka rohkesti erksavaimulisi üldistavaid tähelepanekuid, ajatut elutarkust (sealhulgas ehtsaagelikke aforisme, nt: "Kuhu lusikaga on antud, sealt kulbiga võtta ei saa" – lk 117) ja tuumakaid filosoofilisi üldistusi.

Lõpetan tsitaadiga Tiiu Kuurmelt, mis veelgi avardab Saage-fenomeni mõistmist:

"Mõned korrad ajalikus elus antakse inimesele kogeda, kuidas saatus sind armastab. Nähtamatu käe juhatusel viiakse ta sinna, kus antakse tunda ning ära tunda see miski, millega jäädki koos käima." (lk 78).

¹ Tahaksin siinkohal teha ühe "päevapoliitilise" kõrvalepõike. Et filmibaasis sai tööajast filme vaadata, siis vaatasin muu hulgas ära ka hea hulga nõukogude sõjafilme (mitmed jätsin küll pooleli). See primitiivsete sõjafilmide lõputu laviin (mille hulgas on vaid väga üksikuid kunstiteoseid) on aidanud Venemaal mõjutada mitut põlvkonda sõjakaid militariste ning aitas kindlasti kaasa ka sellele põhjatu kurjuse kontsentratsioonile, mis paiskus valla 24. veebruaril aastal 2022.

² Jaagult sain lugeda ka Vello Saage taganttõukel sündinud terve rea koolialmanahhe Tipa-Tapa, siit jätsid kõige tugevama mulje Mari Vallisoo (1950-2013) paljud varased luuletused, millest võis juba aimata erakordse talendi sära.