Olle Mirme sõnas, et nendel olid "Apteeker Melcihoriga" tööd alustades raamid selgelt paigas: nad läksid tegema kolme filmi. "Kui jumal annab, siis tuleb neid veel ja veel, esialgu oli plaanis aga kolm tükki," ütles ta ja lisas, et nad teadsid, kuhu nad tahavad iga filmi lõpuks karakteri arenguga jõuda. "Seda selleks, et see oleks ka eraldi vaadates kompaktne lugu, aga koos komplektis annaks veel mingi lisamõõtme just nende kesksete karakterite arengus."

"Apteekri roll oli tol ajal väga eriline ja unikaalne, ilma temata ei saanud kuidagi läbi, ta oli linnaelus ja ühiskonnas isegi võtmetegelane, kelle vertikaal ühiskonnas ulatus kõige kõrgematest inimest kõige madalamate-väetimateni," selgitas ta ja lisas, et apteekri abi oli kõigil vaja. "Ise ta oli sotsiaalselt kuskil seal vahepeal."

"See andis tegelasele ka palju mobiilsust, sest kui tal on vaja oma roimalugusid lahendada, siis ta võib minna kerjuse või raehärra jutule, igal pool on tal omad nupud, millele vajutada," selgitas ta ja lisas, et võrreldes raamatuga on teoses üks väga olemuslik erinevus. "Kui raamatus on Melchior keskeas pereisa, õnnelikus abielus ja teinud apteekritööd juba aegu ning on kuulus ka oma oskusega mõrtsukatele jälile saada, siis filmis me tegime Melchiori nooreks, umbes 25-aastaseks vallaliseks meheks ja me hakkame esimeses filmis tema tegemistele kaasa elama."

Mirme tõi välja, et filmiversioon on Melchior äsja võtnud üle apteegipidamise ja vaataja saab lähedalt näha tema esimest mõrva lahendamise juhtumit. "Ta ei tule kuskilt valmis kujuna, vaid me oleme tema sünni juures," lisas ta ja mainis, et nad andsid endast parima, et võimalikult palju ka keskaegse Tallinna eluolu mängu tuua. "Kõige halvem asi, mis ajalooliste filmidega juhtuda saab ja mis ka väga tihti juhtub, on see, et ajalugu ja kostüümid muutuvad kulissiks või dekoratsiooniks."

"Selge on see, et me ei saa teha dokfilmi 15. sajandi Tallinnast, eriti arvestades, et esimesed visuaalsed jäädvustused Tallinnast pärinevad on rohkem kui sada aastat hilisemast perioodist, seega iga ajaloolane, kes ütleb, et ta teab, kuidas see või teine asi välja nägi, seda tuleb võtta keel põses suhtumisega," mainis ta ja lisas, et loomulikult tuli teha ka kompromisse. "Me ei saanud panna oma tegelasi alamsaksa keeles rääkima, vaid kuuleme ikkagi puhast eesti keelt, ehkki ka eesti keeles proovisime vältida liiga tänapäevaseid ja äratuntavaid sõnu ning väljendeid."