Väiksemaid teetähiseid tuleb Eesti filmis igal aastal ette, aga "Apteeker Melchioriga" liigub kodumaine kinokunst selgelt uude ajajärku. Meil on tekkinud esimene frantsiis – on kindlasti neid, kes kutsuvad ka "Lottet" frantsiisiks, mina nii kaugele ei läheks –, mis jõudis juba enne kodumaist esilinastust kindlustada endale rahvusvahelise levi Amazoni voogedastuses. Kolm filmi on korraga valmis toodetud ja ega järgmist peagi enam pikalt ootama, sest lähema poole aasta jooksul saame kogu triloogia ära vaadata. Esmamulje põhjal julgen arvata, et neljanda, viienda ja ka kuuenda filmi võib juba tootmisse lükata, kuna tegijad on tabanud hästi nišši, mida annab vabalt müüa nii Eestis kui ka laias maailmas.

"Apteeker Melchior" on selgelt peenhäälestatud selleks, et tabada võimalikult laia publikusegmenti, aga tulemuseks pole mitte lahja kommertsrosolje, vaid häbitult suurejooneline žanrifilm. Võinuks ju arvata, et jäädakse pidama kitsasse ajaloolise krimifilmi (kui levinud selline mudel üldse on?) piiridesse, aga tegelikult liigub Nüganen julgelt tumeda trilleri, vaat et isegi õudusfilmi äärealadele. Päriselt ei saa "Apteeker Melchiorit" nimetada küll kummakski, kuid tegijad pole kartnud filmi pisut ootamatut särtsu juurde anda.

See aga asetabki linateose küllalt laiale platvormile. Ühest küljest sobib see hästi kergeks n-ö argiõhtuseks meelelahutuseks, kuna teravamad nurgad on targu maha lihvitud ja film võtab vaataja avasüli vastu, kuid teisalt on seal siiski piisavalt mahla, et pakkuda turgutav kõhutäis ka nõudlikumatele žanrifännidele üle maailma. Ehk tulekski "Apteeker Melchiorit" nimetada heas mõttes kassahitiks: tegijad on väga teadlikult lähenenud algmaterjalile nurga alt, et anda sellele universaalne kommertsfilmilik mõõde, hoides alles siiski ka piisavalt omapära, et paista muust massist välja.

Suure töö teeb ära atmosfäär

Eesti vaataja on viimaste aastatega juba vähehaaval "Melchiori" maailma sisse juhatatud, eellood võtteperioodist on andnud sissevaate sellesse detailsesse ja ülipõhjalikku maailma, mille tegijad loonud on. Võime ju küsida, et Tallinna vanalinnas oleme kõik jalutanud ja mis seal siis ikka nii väga üllatada saab, aga võti peitub antud juhul elutruuduses. "Apteeker Melchiori" linnaruum ei ole mingi tühi ja staatiline hallide seinte labürint, vaid elav ja hingav ruum kümnete taustanäitlejate, sigina ja sagina, loomade ja lindudega ning kõige laiemas mõttes eluoluga.

Lihtne olnuks seda sama lugu jutustada kammerlikumalt, lihtsalt vanade müüride vahel ringi joostes, aga Nüganeni tõlgendus on parimas mõttes suurejooneline, miski pole juhuse hooleks jäetud, vaid iga kaader on dünaamiline ja liikuv. Produktsiooni mõttes on "Apteeker Melchior" kindlasti üks viimistletumaid kodumaiseid filme üldse: suur eelarve on andnud võimaluse teha asju nii, nagu algmaterjal päriselt nõuab, mitte püüdes igal sammul oma kiirelt tühjenevat kukrut odavate vahenditega peita. Olgem ausad, Nüganen on pidanud seda nn peitusemängu oma eelmiste suurfilmide puhul mängima, "1944" koosnes suures osas ikkagi vaid kaevikutes jooksmisest. Nüüd pole ta aga pidanud end tagasi hoidma.

Ilmselt ka just seetõttu on "Apteeker Melchioriga" lihtsam Eestist välja murda, kuna tehnilise taseme poolest ei pea seda filmi küll absoluutselt häbenema. Tallinna vanalinn – mille ilmestamiseks on ülikavalalt kasutatud ka kaadreid Kuressaare linnusest – näeb imeline välja ja võib olla enam kui kindel, et lähiaastatel tuleb nii mõnigi inimene otsima just neid võttekohti, mida filmist näha sai. Mõningad paigad on küll äratuntavad, kuid suure töö teeb ikkagi ära filmimaagia, sulatades selle kõik kokku üheks keskaegseks imedemaaks, mis reaalsuses siiski päris sellisel kujul ei eksisteeri.

Mõneti üllatavaks pinnuks silmis oli ebavajalik ja kuidagi toorena mõjunud arvutigraafika, mida kasutati enamasti just vanalinna üldplaanide puhul. Muidugi, terviklikule atmosfäärile võisid need ju midagi juurde anda, ent kui tänavapilt oli elav ja hingav, siis need postkaardilikud kaadrid mõjusid otse vastupidiselt. Tõsiseltvõetav triller kaldus neil hetkedel pigem mõne turundusliku reklaamfilmi poole, ning see pole kindlasti mulje, mida tegijad soovisid jätta.

Stsenaarium vajanuks pisut rohkem õhku

Viimase kümmekonna aastaga on ilmselt suurem osa eestlasi vähemalt üht Indrek Hargla Melchiori-raamatut lugenud, kuid tegelikult ei mängi see kogemus värske ekraniseeringu puhul vähimatki rolli. "Apteeker Melchiori" filmiversioon küll kasutab n-ö ankrupunktidena raamatutest tuttavaid elemente, ent juba esimese filmi puhul on näha, et tegijaid huvitab ühest kesksest müsteeriumist rohkem terviklik pseudoajalooline maailm. Just seetõttu on ka nimitegelasest, kes raamatutes on keskealine pereisa, saanud filmis apteekrina alles esimesi samme tegev kahekümnendates nooruk, kelle arenemist saab mugavalt kinolinal näidata. Rõhuasetused on ümber mängitud, selgelt hakatakse jutustama lugu, mis areneb filmist filmi.

Selles valguses on pisut üllatav, kui vähe aega antakse vaatajale tegelastega tutvumiseks. Algustiitrid jõuavad napilt lõppeda, kui juba lüüakse peategelasele jalaga tagumikku ja kupatatakse ta mõrvalugu lahendama. Kuigi see annab linateosele kohe hea hoo sisse, ei jäta see ruumi karakterite arendamiseks: Melchiori tegelaskuju raamid joonistatakse filmi jooksul õrnalt paika, aga ega suuremat sisu talle päriselt antagi. Laias laastus jääb ta avafilmis vaid üheks tõhusaks keskaegseks detektiiviks, ei midagi enamat, temast ei taheta leida keerukamaid inimlikke külgi.

Ühest žanrifilmist sügavat karakteriarengut oodata on ehk isegi ebaratsionaalne, kuid "Apteeker Melchiori" stsenaarium vajanuks kahtlemata rohkem õhku. Film on tihedalt viimse kui sekundini täis kirjutatud, uusi episoodilisi tegelasi heidetakse vaataja teele kümnete viisi, osad neist lihtsalt jälgede segamiseks, teised pildi rikastamiseks, kuid selle tuhatnelja kihutava hoo tõttu ei jõuagi saalisistuja päriselt toimuvasse sisse elada. Ehk hindasid tegijad vaatajate kannatamatust pisut üle? Vabalt võinuks tulevast frantsiisi arvestades jätta avafilmis mõrvaloo pigem kõrvale ja keskenduda hoopis vajaliku tegelaskonna väljaarendamisele, et siis juba tuttavate karakterite abil vaatajad ikka ja jälle saali meelitada.

Noored näitlejad hoiavad filmi käimas

Vaatamata sellele, et mitmed tegelaskujud jäävad esimese filmi lõpuks veel üsna skemaatilisteks, on rõõm vaadata seda kirge, millega noored näitlejad üles astuvad. Nimitegelast kehastav Märten Metsaviir mängib otsekui mängimata: kui mitmed tema vanemad kolleegid vajutavad kohati gaasi liiga põhja ja muutuvad oma ülemängimise tõttu karikatuurseteks, siis tema on oma karakteri väga täpselt läbi tunnetanud. Ei ole vaja suuri žeste ja ülemäärast miimikat, pigem on ta stoiline ja cool tüüp, kes võlub oma šarmiga. Kohati hakkab ka müstika tema heaks tööle, vaatajale ei avata ehk nimme seda, kes tegelikult Melchiori tasase pealispinna all peitub. Võib arvata, et neid kaarte hakatakse tasahilju avama järgmistes filmides.

Temast vaat et veel võluvama rolli teeb Maarja Johanna Mägi, kes kehastab Melchiori õpipoissi ja abilist Gerket. Kui Metsaviiri apteeker on sissepoole pööratud, siis Gerke on tema vastand, keevaline ja särtsakas, kohati isegi ettearvamatu. Ta on otsekui viirastus selles robustsete ja rämedate meeste maailmas, tundeline, aga samas tugevalt eneseteadlik naine, kes ei lase end toimuvast mõrvaloost üldse segada. Võib isegi tunduda, et tema roll on ülejäänud sündmustikku arvestades ebaoluline, kuid ta annab juurde värskendava doosi inimlikkust. Neil hetkedel, kui tundus, et krimiloo pöörded-käänded muutuvad juba peadpööritavaks, aitas Maarja Johanna Mägi oma muretu ja otsekui lapseliku olekuga seda tasakaalustada.

Noori ja alles alustavaid näitlejaid oli ekraanil veel ning suuresti lõidki selle filmi just nemad: "Apteeker Melchiorit" kannab nooruslik energia, ekraanil ei näe ülemäära rauget uimerdamist, vaid kõik on kuidagi kepsakas ja hoogne. Uute nägude sissetoomine on frantsiisi seisukohalt julge otsus, sest tegijad pidid olema kindlad, et suudavad oma linateose vaatajatele maha müüa ka ilma staarnäitlejateta. Plakatilt näiteks ei vaata vastu ükski neist kümnetest tuntud ja tunnustatud kõrvalosatäitjatest, kes enamasti kodumaiste filmide peaosi täidavad, samas ongi just tänu sellele saanud "Apteeker Melchior" endale oma näo.

Uue aja "Viimne reliikvia"

Esmapilgul võib tunduda "Melchiori" võrdlemine kodumaise kultusfilmiga "Viimne reliikvia" meelevaldne, kuid mõtteline sild nende kahe teose vahel on kaugelt näha: ajaloolist seiklusfilmi pole Eestis viimase 50 aasta jooksul tehtud (kui jätame "Maleva" kõrvale, haa!) ning ka oma ambitsioonikuses astuvad filmid igati ühte sammu. Kohati isegi tundub, et tegijad on targu peitnud filmi väikeseid elemente, et "Reliikviale" omamoodi tänukummardus teha. On see siis Henessi Schmidti kehastatud Hedwigi peagi saabuv kihluspidu – Agnes von Mönnikhuseni kihluspidu Hans von Risbieteriga oli üks "Viimse reliikvia" võtmestseene – või kirikurahva pidev malemäng, mis oli keskne motiiv ka "Reliikvias", suuremaid või väiksemaid viiteid võib leida palju.

Kuigi "Apteeker Melchiori" saaga alles otsib oma kohta, mõningad elemendid pole veel päriselt paika loksunud ning seda maailma ei suudeta ilmselt kõigile vaatajatele lõplikult maha ärida, siis suur samm eduka frantsiisi suunas on tehtud. Üht suutsid tegijad küll saavutada: mina tundsin end selle filmiga väga hästi, ekraanil toimuv ei mõjunud kuidagi punnitatult, vaid saavutatud on parimatele kassahittidele omane tunne, kus vaatajal on filmiga mõnus koos aega veeta. Võiksin vabalt nüüd päev hiljem seda filmi uuesti vaadata ning see ei oleks mitte tüütu kohustus, vaid endiselt meeldiv ajaviide. Just selle tunde pinnalt meelitataksegi vaataja ka teist, kolmandat või kümnendat "Melchiori" filmi vaatama.

Isegi kui "Apteeker Melchior" ei hakka päriselt asendama Eesti inimeste filmimälus seda kohta, kus on end turvaliselt sisse seadnud "Viimne reliikvia", siis tugev konkurent on Elmo Nüganeni värske ekraniseering kindlasti. Kui Tanel Toomi "Tõde ja õigus" on selline suurfilm, millest inimestele meeldib küll palju rääkida, aga vaevalt inimesed seda kuigivõrd üle vaadata viitsivad, siis "Melchior" on loodud korduvaks ja korduvaks vaatamiseks. Oleme saanud endale rahvafilmi, mis erinevalt viimaste aastate kommertskomöödiatest ei pea oma vaatajat täielikuks idioodiks, vaid peab temast hoopis lugu. Jääb üle vaid loota, et sel aastal linastuv teine ja kolmas film jätkavad sama suunda.