"AK. Nädal" vaatas Tallinna Melchiori pilgu läbi

Foto: Robert Lang

Sel nädalal jõudis kinodesse "Apteeker Melchiori" film, mille üheks tegelaseks võib pidada ka keskaegset Tallinna. Tallinna Linnamuuseum kutsub vanalinnas Melchiori pilguga ringi vaatama ning "Aktuaalne kaamera. Nädal" tegi ekskursiooni kaasa.

Tallinn ei näinud 1409. aastal välja veel sugugi nii nagu me praeguse vanalinna järgi võiksime arvata. Tallinna alles ehitati, kirjutab Indrek Hargla Melchiori-sarja esimese raamatu eessõnas. Film toob toonase linnaelu meie silme ette, ajaloolased omakorda kutsuvad justkui filmiprillidega vanas linnas ringi vaatama.

"Et tekitada pilti, milline Tallinn 1409. aastal oli, siis võime kohe öelda, et seda Kiek in de Köki suurtükitorni ei eksisteerinud. See ehitatakse mõni aeg hiljem. Küll aga oli Neitsitorn täiesti olemas, samuti Tallitorn. Peabki arvestama, et see pilt, milline Tallinn 1409. aastal võis olla, oli hoopis teistsugune," rääkis linnamuuseumi arheoloogiakogu hoidja Küllike Tint.

Toompeal tuleks unustada tänane riigikogu ja mõelda ordumeestele, kelle võimu kants ja kindlus see sel ajal oli.

"Kuidas see linnus sellel ajal välja nägi, võime näha filmis kujutatud stseenist. /.../ Ja ilmselt tõesti viis torni siin tegelikult oli," ütles Tint.

Apteekril oli Toompeale asja siis, kui teda sinna kutsuti. Tema igapäev möödus kihava eluga all-linnas.

"Teatavasti raamatu järgi Rataskaevu kaevu vastas oligi Melchiori kodu ja pillimeister Kylian istus kogu aeg seal kaevu juures ja nokkis ühte kivi. Aga seda kodu filmis sellel tänaval ei kohta, see on ka täiesti arusaadavatel põhjustel, kuna siin on tänapäev ja keskaeg segamini," selgitas Tint.

Toonast apteegielu aitab silme ette manada linna südames Raekoja platsil asuv Raeapteek.

"Näiteks igas keskaegses apteegis oli olemas krokodill ja tema pidi tuletama meelde, et kui rohtusid ära ei võta, siis juhtub midagi koledat, aga kui võtad, siis võid hoopis meeldiva üllatuse osaliseks saada, näiteks martsipani saada," rääkis Tint.

Apteekrilt ei oodatud abi üksnes ihuhädade vastu, sinna mindi ka lihtsalt juttu ajama ja uudiseid rääkima. Nii ei olegi imestada, et algselt kõhu- ja kurguvalu vastu mõeldud klarett peagi laiemat kasutamist leidis.

Apteegist viib tee edasi linnamuuseumisse, mille katuse all on Küllike Tint välja pannud arheoloogilised aarded just sellest ajast, millest film jutustab, alates vanast apteegikraamist.

"Olid sellised savist apteegianumakesed, need olid kindlasti levinud. Ei tea, mida seal täpselt hoiti, aga kirjalikest allikatest on teada, et maikellukese salvi või siis merevaigu õli," ütles ta.

Iga ese või killukene jutustab oma lugu, tuleb see ainult üles leida.

Film ja raamatud aitavad äratada huvi ajaloo ja muuseumikogude vastu. Melchiori jälgi käivad linnamuuseumis eestlaste kõrval ajamas juba ka soomlased.

Tindi sõnul on filmitegijad teinud ära põhjaliku töö. "Kindlasti tekkis mingeid küsimusi, nagu tinakannude kohta, et kas neid ikka kasutati sel ajal. Aga kasutati ja pigem vaatasin, mis oleks võinud veel juures olla. Aga ma arvan, et päris põhjalik ja suur töö oli neil tehtud ja palju vaeva nähtud, et terve see maailm üles lüüa," rääkis ta.

Toimetaja: Merili Nael

Allikas: "Aktuaalne kaamera. Nädal"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: