Marju Himma: veerand ajakirjanikest kasutab mitteteadvustatud enesetsensuuri

Foto: Kairit Leibold /ERR

Ajakirjandusuurija Marju Himma ütles Meelis Oidsalule antud intervjuus, et Eesti veebiajakirjanikel on rohkem oskusi kui nende töös tegelikult ära kasutatakse.

Sissejuhatuseks palun rääkige endast natukene, kes te olete ja millega tegelete? 

Olen ajakirjandusuuringute teadur Tartu Ülikoolis ja ühtlasi rahvusringhäälingus praegu tööl ka oma teadusprojektiga, milles analüüsime ERR-i programmide sisu. 2018. aastal kaitsesin doktoritöö, teemaks oli Eesti veebiajakirjanike oskused. Selle käigus töötasime analüüsimudeli välja, et kuidas analüüsida, millised oskused on toimetustes esindatud.

Ajalehetoimetusi uuritakse tänapäeval teaduslikult? Mis järeldustele jõudsite?

Jõudsime järeldusele, et meie veebiajakirjanikel on rohkem oskusi, kui nende töös tegelikult ära kasutatakse. Mida me ei kasuta, mis meie ajakirjanduses on nii-öelda kasutamata maavara on multimediaalsed oskused, mis võimaldavad luua veebile kui platvormile spetsiifilist sisu, mis kasutab ära kõiki audio- ja videoformaate. Toimetuste töörutiinid on pigem soosinud kiire ja klikimajandusele orienteeritud sisu loomist, mis siiski paraku ei rakenda ajakirjaniku täit potentsiaali, nt loo jutustamise oskust. Avaldasin 2017. aastal ühe teadusartikli selle kohta, kuidas ajakirjanduslikku uudisvoogu võib lipsata valeuudis just nendesamade töökorralduslike rutiinide tõttu.

Kui suur valeuudiste probleem Eesti meedias on?

Et ma uurisin tööprotsesse ja intervjuude abil ajakirjanikke, siis ma sisu osas jään vastuse võlgu. Pigem ei ole tegemist valdava probleemiga, see ei ole mitte ainult Eestis nii, vaid ka igal pool mujal, et uudisajakirjandus ei ole kindlasti see koht, kus valeuudised keskselt pesitsevad. Küll aga see on probleem, kui mõni valeinfo või kontrollimata info pääseb ajakirjanduslikust filtrist läbi.

Mis veel kõrva või silma jäi, mis ajakirjanikele muret teeb? 

Üks probleem, mida ma oma kaitsmisel esile tõstsin ja mis ilmselt ei ole ainult Eesti probleem, vaid ka mujal Ida-Euroopa riikides, on keskastmejuhtide ja tugevate toimetajate põud. Meie toimetuste keskastmejuhid on kasvanud välja tavaliselt organisatsiooni seest. Nad tulevad oma praktikatega, teevad asju nii, nagu on kunagi õppinud näiteks reporterina alustades. Selliselt karjääri teinud inimese puhul pole kindlust, et tal oleks juhioskused või kaasaegne teadmine, mida veebiajakirjandus üldse võimaldab teha. Ja see oli üks suuremaid probleeme, eriti just nooremate ajakirjanike jaoks, kes ülikoolis saavad võrdlemisi hea ettevalmistuse selle jaoks, et teha tõesti head veebiajakirjandust. Ja siis nad lähevad toimetustesse, kus keskastmejuht teeb ajakirjandust umbes nii, nagu ta tegi 1994. aastal. Ja juhib ka inimesi nii, nagu võib-olla teda kunagi juhiti.

Et ebateadlikkus sellest, kuidas toimetustes toimetatakse, paistis silma? 

Jah. Kui noored ajakirjanikud tulevad, siis neil on tihti teistsugused väärtused. Näiteks kasvõi see, et on töö ja on vaba aeg. Aga kui juhid just seda eeldavadki, et sa elad 24/7 uudisvoos ja näitavad ka sellist eeskuju... Kui sellist töökäitumist fetišeerida, siis on läbipõlemine kerge tulema.

Õppisite Tartu Ülikoolis ajakirjandust? 

Minu bakalaureus oli hoopis kirjanduses. Bakalaureusetöö oli ka ajakirjandusega flirtimine, vaatasin, kuidas kirjandust kajastatakse Eesti ajalehtedes. Suures osas on tegemist ikkagi sisuturundusega. Magistritöö tegin juba ajakirjandusõppes, uurisime ajakirjandusžanre ja kuna ma ka samal ajal juba ülikoolis õpetasin, siis on mu südamehääl olnud erinevad ajakirjandusžanrid ja nende periodiseerimine.

Magistritöö kaitsesin 2008. aastal ja see oli selles mõttes huvitav aeg, et ajakirjandusväljaanded eesotsas Postimehega, kus ma tol ajal töötasin, olid mänguliste formaatide otsingul. Hakati üha rohkem rääkima olemusloolikust  uudisest, kus uudis ei alga mitte klassikalise juhtlõiguga, kus esimeses kuues sõnas on öeldud kõik uudisväärtuslik. Pigem algas olemusloolik uudis köitvalt ja lugu jutustavalt. Tegin siis ka retseptsioonikatseid, uurisin inimestelt, mida nad arvavad sellistest uudistest. Inimestele selline jutustav laad meeldis. Omaette küsimus on, et sellist jutustust ei tajuta uudisena.

Hilisemate uuringute käigus olen teadvustanud, et eriti noortele inimestele meeldib informatsiooni saada meelelahutuslikus ja loojutustamise võtmes ja veelgi enam visuaalselt. Ja see on omaette probleem, selline meelelahutusfoon, mida sotsiaalmeedias näeme. Inimestel kaob tunnetus ära, et mis on uudis ja mis meelelahutus. See piir on siiski mõnevõrra oluline.

Kas mäletan õigesti, et mingi hetk pandi suhtekorralduse ja ajakirjanduse õpe ülikoolis kokku? Selle üle avaldati ka avalikult rahulolematust? 

Õppekavades on nad ühendatud nüüd juba mõnda aega, bakalaureuseastmel toimus see esimesena ja kaks või kolm aastat tagasi ajakirjanduse magistriõpe samuti ühendati kommunikatsioonijuhtimisega. Eks selle taga on ühelt poolt see loogika, et ei saa rätsepaõppes õpetada ainult viit inimest. Selliselt ei kata kulusid, mis õpetamisega paratamatult kaasnevad. Õppe ühendamine on palju kasulikum kommunikatsioonijuhtidele, kuivõrd kommunikatsioonijuht, kes teab, kuidas ajakirjandus ja massimeedia toimib, on professionaalsem.  Koos õppides mõnevõrra ühtlustuvad teadmised ja teineteisemõistmine. Tekib võrgustik, mis jääb terveks eluks ja mis osutub erialases töös kasulikuks, lisaks soodustab ka seda, et inimesed saavad liikuda. Võib olla kümme aastat ajakirjanik, aga siis saada väga heaks kommunikatsioonijuhiks ja tõenäoliselt on võimalik, et see inimene tulebk kommunikatsioonijuhtimisest ka ajakirjandusse tagasi. Seda oleme viimase viie aasta jooksul ka näinud.

Tol ajal väljendati ajakirjanduse solkimise hirme, seda siis ei juhtund?

Kui toimetuses töötad ja hakkad seal käituma nagu kommunikatsioonijuht, siis pikalt seal vastu ei pea. Hirm, mis alguses oli, et kui inimesed edasi-tagasi liiguvad, et lähed, töötad ministeeriumi pressiesindajana ja siis tuled ajakirjandusse, hakkad justkui ministeeriumi hääletoruks, seda praktikas kindlasti ei ole juhtunud ja olen täitsa veendunud, et ka ei juhtu.

Kas Eesti toimetuste puhul sellist vabatahtlikult võetud hääletorustaatust ei ole täheldatud? Kuidagi polariseerunud on meediamaastik Delfi ja Postimehe näol, mingisugused maailmavaatelised liinid on mõlemas toimetuses varasemast selgemalt välja joonistunud?

Remargi korras ütlen, et alati mainitakse just Delfi ja Postimehe maailmavaatelisi eelistusi, aga meil on tegelikult Äripäev, kes on väga selgelt ja ausalt välja öelnud, mis on nende maailmavaateline positsioon ja kuidas nad oma teemasid fokusseerivad. Neid millegipärast esile ei tõsteta. Küll aga on küsimus, et kas Eesti-sugusel väikesel ajakirjandusturul on ruumi selliseks maailmavaateliseks polariseerumiseks? See on ka vist igikestev vaidlus. Kui laiemat pilti vaatame teistes ajakirjanduskultuurides, näiteks Saksamaal või Ameerika Ühendriikides, aga ka Inglismaal ja Prantsusmaal, siis seal on väljaandeid palju rohkem. Et kui seal mõned valivad endale poliitiliste vaadete või mõne muu identiteedi järgi maailmavaatelise seisukoha, siis nende turul ei tekita see kindlasti sellist dissonantsi info kvaliteedi mõttes nagu meil.

Eestis on kolm ja pool suuremat meedimaja ja maakonnalehed. Kui siin toimub maailmavaateline häälestumine, siis paratamatult see viib vähemalt kolmandiku meie meediaturust kuhugi poole. See on muidugi ka riski võtmine ju sellele väljaandele, et kas identifitseerida ennast "parem-vasak"-skaalal või mitte. Mulle see skaala küll üldse enam ammu ei meeldi, sest see ei toimi. Võib-olla tõmbabki Postimehe maailmavaatega sobivaid inimesi rohkem neid lugema ja kindlasti on selles midagi nauditavat ja vastupidi ka Delfi või ütleme siis Ekspress Grupp laiemalt oma liberaalsema maailmavaatega tõmbab liberaalsemaid lugejaid. Et nad on piisavalt suured, siis ma usun, et mõlemat lugejaskonda huvitavat sisu jagub kumbagisse väljaandesse. Eesti inimesed paratamatult puutuvad kokku nii Postimehe kui Delfi artiklitega, millega nad ei pruugi võib-olla nõustuda ja seegi on mitmekesisuse mõttes oluline.

Võib-olla siin juures on oluline välja tuua rahvusringhäälingu rolli, et kuhu keskele ja kõiki katvaks ja kõigile midagi pakkuvaks rahvusringhääling jääb. Enamikes demokraatlikes riikides rhvusringhääling nii toimib, et pakkuda kõigile midagi ja mitte võtta maailmavaatelist suunda.

Rahvusringhäälingut oli huvitav jälgida koroonaküsimuses. Vähemalt portaalis tundus et võeti selline libertaarne hoiak. Valitsuse meetmete vastu oldi, koroonapiiranguid nimetati hüsteeriaks. Kas siin võis olla tegemist selle põhimõtte rakendamisega, mis mulle tundus, et enne seda nii-öelda hääletorustumist meie meediamaastikul valitses, et instinktiivselt toimetused võtsid valitsuskriitilise hoiaku? Ehk siis seda, kes oli võimul, hakati kuidagi ikkagi tasakaalustama, et võimuasümmeetriat kuidagi vähendada ja rahvast võimestada. Mulle vähemalt tundub, et selline hoiak on pigem kadumas. Kas teie vaatlustega läheb kokku sellise arengu kirjeldus?

Teadlasena ma ütleksin, et see vajab analüüsi ja kõhutunde pealt ei oleks siin aus midagi väita. Kohe mainin ühte uuringut, mida me just 2020. aastal tegime, mis mõndagi näitab selle kohta, milliseid rolle ajakirjandus võttis. Enne seda ütlen, et Eesti on üks väheseid ja võib-olla mõnevõrra erandlik selle poolest, et meie ajakirjandusväljaannetes on kõrvuti uudised ja arvamused ja need arvamused tulevad ka ajakirjanikelt endilt. Ja mõnikord inimesed ei suuda eristada seda, et kui ajakirjanik Martin kirjutas uudise, mis tegelikult näiteks kajastaski neid samu koroonapiiranguid ja sealjuures avaldab teises artiklis oma isiklikku seisukohta, siis inimese jaoks need mõnevõrra sulavad kokku. On palju väljaandeid välismaal, mis hoiavad selgelt lahus selle. Et kui on uudisteajakirjanik, siis ta ei avalda arvamuslugusid. Meil ei ole see üheski meediamajas keelatud või pigem isegi soodustatakse seda. Ja see ei tähenda, et arvamus ja fakt segunevad, vaid pigem seda, et nad on lihtsalt ühes keskkonnas ja inimese jaoks võib see tekitada tunde, et kui ta nüüd isiklikult nii arvab, ju siis peegeldub see arvamus ka uudistesse.

Aga 2020. aastal toimus suur rahvusvaheline ajakirjandusuuringu projekt, mis keskendus just uudistele, mitte arvamustele. Uurimise, milliseid ajakirjanduslikke rolle ajakirjanikud Eesti uudistekstides peegeldasid. See ei ole ainult Eestile omane, vaid kõigis 37 riigis, kus uuring tehti, tuli välja, et koroonaaja alguses võeti valvekoera roll, kus ajakirjandus seirab võimu ja on kriitiline võimu suhtes. Neid rolle on teisigi, näiteks kodanikkonna teenijana antakse infot, kuidas toimida oma igapäevaelus ja hakkama saada. Ja kui me nende rollide muutusi vaatasime 2020. aastal, siis valvekoera roll pigem taandus Eesti väljaannetes. Panime rollimuutuse korrelatsiooni koroonanäitajatega ja kui koroonanäitajad läksid alla, siis valvekoera roll jälle tõusis. Ehk roll sõltub ka sellest, mis ühiskonnas toimub. Võimu suhtes ei olda haavav pidevalt ja väga terav sellel hetkel, kui käimas on kriis, kus olulisem on hoopis inimeste tervis ja igapäevane hakkamasaamine.

2020. aastal oli meil valitsus, mis oli mõne erakonna näol väga konfliktis ajakirjandusega. Selle jaoks tegin eraldi lisauuringu, kus vaatasin erinevaid arvamuslugusid ja kuidas seal peegeldus ajakirjanduskriitika. Huvitaval kombel surve ajakirjandusele ei tekitanud nendes rollides väga suurt muutust. Küll aga näitas küsitlus ajakirjanike hulgas mitteteadvustatud enesetsensuuri.

Kuidas mitteteadvustatud tsensuuri tuvastatakse?

Üks mu kolleeg tegi küsitlusuuringu ajakirjanike hulgas. Tuli välja, et veerand ajakirjanikest tundis aeg-ajalt endas survet jätta lugu kajastamata, kui ta teab, et sellele võib järgneda väga negatiivne reaktsioon. Sellised asjad tulevad välja kvalitatiivsest intervjuust.

Tegin aasta alguses intervjuu Kaja Kallasega ERR-is ja sinna intervjuusse jäi sisse üks lause peatoimetajate kohta, et nad on keskealised ülekaalulised valged mehed, kellega peaminister ei saa kontakti. Sain hiljem paarilt oma tuttavalt nahutada, et miks ma selle lause sisse jätsin, et ma oleks ju pidanud teadma, et see ei tule Kaja Kallasele kasuks.

Miks see halba peaks tegema? Meil ei ole ju naisterahvaid peatoimetajate hulgas?

Mulle see meeldis, et peaminister ütles inimlikult ja ausalt selle välja, kuidas ta end peatoimetajatega suheldes tundnud on. Miks peaksin mina hakkama tegema otsuseid intervjueeritava ütluste nii-öelda rookimisel?

Siin tuleb igaks juhuks öelda, et ilmselt pidas peaminister ka tol hetkel silmas uudistejuhte ja inimesed enamasti mõtlevad peatoimetajatest kui uudistejuhtidest või uudisteportaalide peatoimetajatest. Tegelikult on ju Eesti Ekspressi peatoimetaja naine või vaatame ERR-is: suurem osa peatoimetajaid programmidel on naised. Uudisajakirjandus domineerib meediamaastikul ja kui uudisajakirjanduses ei ole naisjuhte, siis see paneb mõtlema küll. Ja kui me vaatame teistesse riikidesse, eks seal on ka sellist, nii-öelda valgete meeste kesksust pisut enam kui võiks. Põhjamaades me teame, et sellega tegeletakse väga sisuliselt ja tõsiselt, Eestis võiks ka mõnevõrra mõelda selle peale. Toimetustes iseneesest ju töötab väga tugevaid naisi, nii reportereid kui tugevaid toimetajaid. Küsimus on, miks nad juhtima ei pääse. Aga jällegi ma usun, et ajapikku ka need jääkamakad murduvad, nii nagu poliitikas näeme üha enam liikumist selle poole, et näe, ka naine võib hea juht olla.

Üks asi, mis ma veel täheldasin, kui hakkasin Postimehele kaastööd tegema, et mõnede oma tuttavate jaoks ma liitusin justkui mingi erakonnaga. Tuli selliseid surveavaldusi, et kuule, ära tee nendega koostööd. Ühelt poolt ma saan aru, miks emotsioon Postimehe suhtes oli mingi aeg tagasi üleval, aga kui ma Postimehele kaastööd teen, siis ma enda arust ei tee kaastööd mingile erakonnale või maailmavaatele, vaid Eesti ühele suuremale toimetusele, kel on faktiliselt ligipääs väga paljudele inimestele. Kõik organisatsioonid koosnevad erinevatest inimestest, kellega mul ei pruugi maailmavaateliselt või temperamendi poolest klappi olla. See on ju tavaline organisatsiooniline paratamatus? 

Ma saan aru, kust see emotsionaalne taak tuleb: 2019-2020, kui Postimehes suurpuhastus toimus ja ajakirjanikud läksid ära, öeldes, et toimetusesisene tsensuur toimib. Tegelikult ongi professionaalselt õige lahkuda, kui tunned, et sul ei ole seda vabadust ajakirjanikuna, mis sul peaks olema. Mis praegu toimub Postimehes – ma arvan, Postimehes on kokku saanud mitmekesisem toimetus kui nii mõneski teises meediamajas, sest nad on võtnud tööle väga erineva taustaga inimesi. Toimetus suudab nii ka mitmekesist sisu pakkuda, sest et liituvad inimesed, kel on ajaloolase või riigiteaduste taust, mis on väga väärtuslik teadmine ka ajakirjanikule. Ajakirjanduslikud tööpõhimõtted ja võtted saab ikkagi ka toimetus piisavalt järje peale aidata, aga oluline on, mis sisu nad loovad.

Ma ütleksin, et Postimehe toimetus võib-olla praegu on veel päris noor ja kujunemisjärgus, aga et sel on potentsiaali saada tugevaks toimetuseks, selles ma ei kahtle. Ja tundub ka et seal praegu töötavad inimesed ei tunne ennast piiratuna, kas see on maailmavaatelisest mugavusest tingitud või sellest, et neid ei survestatagi kuidagi, seda ma ei oska öelda. Postimehe kiituseks ma pean ütlema, et just nüüd Marti Aaviku ajal näeme, et arvamust ja uudisteksti hoitakse päris rangelt lahus. Ehk et ma suudan lugejana seda paremini eristada. Võib-olla on see nende uue veebi teema.

Eesti ajakirjanduse žanriline mitmekesisus, kas see on pigem suurenenud või vähenenud ajas? Levila on toonud olemusloolise noodi ajakirjandusse, mis vahepeal kadus. 

Enne Levilat oli ju ka veel Edasi, mis siiani pakub aeglast publitsistikat, mis on ka väärtuslik panus ajakirjandusruumi arengusse. Sellised algatused klassifitseeruvad praegu veel alternatiivmeediaväljaande alla. Ka The Guardian on alternatiivmeediaväljaanne, sest et taotlus on luua väljaanne, mis ei ole selline nii-öelda etableerunud meediaorganisatsioon, mis keskendubki sisule, vaatele, vormile. See kindlasti lisab mitmekesisust ajakirjandusvälja tervikuna ja see on oluline tööturu mõttes, et ajakirjanikud, kellel muidu võikski olla valik umbes seal kolmes ja pooles meediaorganisatsioonis töötada. Alternatiivseid väljaanded kindlasti pakuvad tööturul võimalust ajakirjanikule oma loomevabadust kasutada.

Kui žanrilise mitmekesisuse juurde tulla, siis sellega läksid asjad halvasti juba üheksakümnendatel. Kui vaatame tagasi ajaloos Nõukogude Liidu aegseid väljaandeid, siis oli reportaaži, oli följetone, oli ka teisi formaate, mis võimaldasid öelda seda, mida võib-olla uudislikus vormis ei saanud öelda. Tõsi, uudis oli hoopis teistsugune kui see uudis, mida me Lääne ajakirjandusruumist või -kultuurist üle võtsime. Üheksakümnendatel, kui oli tohutu ajakirjandusväljaannete plahvatus ja kus tööturult tõmmati iga inimene, kes oskas natukenegi sulge käes hoida, kohe tööle ja kus palkadega paisutati üle, toimus professionaalsuse mõttes tugev erosioon. Sest et sugugi mitte kõik ei saanud ajakirjandusväljaõpet, vaid toimetus õpetaski parasjagu nii, kuidas toimetusele kasulik oli.

Kahetuhandetate alguses läks veebiajakirjanduse buum lahti, mäletame neid aegu, kui Postimehe esikülge sai refresh'itud, et midagi uut tuleks. Muidugi toimetuse poolelt tabati ära, et iga klikk on väärtuslik müügiartikkel reklaamiostjatele, mistõttu iga klikiga tuliga midagi müüa. Ja see, mida lugeda sai, oli sageli olematu sisulise informatiivse väärtusega. Üks mu doktoritöö leide oli ajasurve, mis veebiajakirjanikele pandi. Et kui sinu töömõõdik on, mitu ühikut vahetuse jooksul teed – ja ärme nimetame neid artikliteks, vaid ühikuteks, mis võibki tähendada, et selleks oli lõbus kassivideo –, siis ajaline samm, millega need ühikud pidid ilmuma, oli kolm kuni viis minutit. Üks veebitoimetaja rääkis, kuidas tema vahetus kestis reede õhtust pühapäeva õhtuni ja selle aja jooksul ta avaldas 58 ühikut. Ta sealjuures tegi ka siis paar lugu veel ajalehte. Et kui mõelda selle peale, mida suudab inimene kirjutada kahe ööpäeva vältel sisukat 58 erinevas suunas, siis see ei saa olla kvaliteetne info.

Informatiivses ja žanrilises mõttes toimus erodeerumine, et ei ole uudist, ei ole lugu, ei ole ka persoonilugu, mitte midagi sellist. Kahetuhandenda alguses ei näinud reportaaži peaaegu üldse. Peale 2012. aastat hakkas veebi tulema võimalusi midagi lisada, infograafikat või audiovisuaalset sisu veel lisaks ja seda kõike kombineerida siis oma loojutustamisega, siis leidsid ka ajakirjanikud rohkem väljundit. Aga samamoodi ka ajalehtedes.

Kui palju ajakirjanikul sünnib tegeleda enese stiliseerimisega ja kas selles stiilis võib olla ka agressiivsust?

Miks agressiivsus peaks olema keelatud? Ajakirjanduses on sellise nii-öelda ajakirjandusliku toimetamise viisi nimetus nagu advocacy journalism, kus võetakse eestkõneleja roll. Sellele ei vaadata üldiselt Lääne kultuuriruumis hea pilguga, sest see läheb tegelikult pigem sinna kommunikatsioonijuhtimise poole peale, et võtad kellegi advokaadi rolli. Aga ajakirjaniku rollis ei saa olla korraga prokurör ja advokaat, pead ikkagi ühe poole valima. Ei saa olla korraga valvekoer ja samal ajal kellegi eestkõneleja. Võimalik, et sa ajakirjanikuna näiteks saadki väljendada neid oma aktivismiseisukohti, võitlevaid seisukohti arvamuslugudes ja sellepärast mul on hea meel, et Eesti ajakirjanduses on see võimalus ajakirjanikel olemas avaldada ka arvamust. Samas professionaalses mõttes on hästi oluline hoida need kaks asja lahus. Mõnikord kahtlemata leian ka artikleid, kus väidetakse, et see on faktipõhine analüüs, samas on artiklis on mitu lauset, mille puhul ma ei saa öelda, kellele need kuuluvad. Järelikult need kuuluvad ikkagi artikli autorile ja see on selgelt arvamus.

Olen Eesti Ekspressi "sahinate" rubriiki lugedes kimpu jäänud, et mis žanri alla need lähevad? Kuulujutt?

Päris hea küsimus, et kuidas seda žanriliselt määratleda. Võib-olla, jah, kuulujutt. Tõenäoliselt sinna sahinate rubriiki ei jõuaks tavaline Malle külapoest, vaid avaliku huvi objekt. Iseasi, kas see on üldse tõsiseltvõetav rubriik. Kusjuures ma siiski jään vastuse võlgu nii žanri osas kui ka hinnangu andmise osas. Oleks tegelikult päris huvitav olukord, et kui seal esinebki täiesti alusetu süüdistus... Sellel ei ole ju autorit juures. Et kui sellisel juhul kaevata pressinõukogusse, mida ju igaüks, keda see puudutab, võib teha, siis oleks huvitav tulemust näha. Pressinõukogu hinnang looks pretsedendi. Ma oletan, et toimetuses liigub palju sellist nii-öelda "vaba radikaalinfot" ehk et on mingi infokild, millele ei saa kusagilt kinnitust, aga midagi justkui on ja siis sinna rubriiki pannakse see seeme idanema. Ja kui siis keegi, kellel on võib-olla huvi seda kinnitada või ümber lükata sellest nii-öelda seemnest kinni haarab, siis sellest võib ka lugu saada. Kas nüüd Ekspress seda niiviisi kasutab, ma ei oska öelda. Aga jah, sahinate rubriik on sealjuures ka päris loetud, nii et kui sellega pöörduda pressinõukogusse, siis sealt saaks kindlasti huvitava lahendi.

Paneks Delfile ka natukene sõbralikult "puid alla". Delfi puhul paistis silma see, et nad mingil koroonaetapil, kui Kaja Kallas ei olnud selline sangar nagu ta praegu on, siis võeti justkui koroonavastase võitluse initsiatiiv üle valitsuselt. Hakati valitsust survestama piiravamate meetmete rakendamiseks. Samas nad nägid tegelikult päris palju vaeva ka oma ettepanekute põhjendamisega. Selles mõttes tegi ajakirjandus head tööd koroonaajal. Aga samal ajal olid kõik need nii-öelda "uhuu-rubriigid" endiselt avatud seal. Need on ka Postimehe veebis olemas. Kas see ei ole veidi silmakirjalik, kui ühelt poolt nõuad, et kõik oleksid teaduspõhised ja endal sul õitseb koroonauudiste all astroloogia. Kas selliste esoteeriliste rubriikide puhul on ka mingi pärikarva lugemise võimalus?

Ma tean, et Delfis on olnud sellega erinevatel aegadel ka ajakirjanikel konflikte, et kui sul on lugu, mis räägib tõsistest terviseriskidest ja siis on seal näiteks Alkeemia-portaal, siis seal paratamatult tekib infokokkupõrge. Teistpidi võttes on ka alternatiivmeedia väljaandeid mõnevõrra vaja sellesama meediavälja mitmekesisuse huvides. Et kui ajakirjandusväljaannetes ei ole üldse sellist sisu ja täielikult ignoreeritakse, et on inimesi, kes veendunult järgivad alternatiivmeditsiini õpetusi ja ignoreeritakse ka inimesi, kes usuvad horoskoope või kes vajavad seda hingelist toetust, et täna on ussimaarjapäev ja tuleb teha neid toiminguid... Et kui see pakub neile midagi ja kui see pakub neile sinna kõrvale ka informatsiooni, mis on teaduspõhiselt valideeritud ja kui inimene puutub teaduspõhise infoga seal kokku, siis selles iseenesest ei ole midagi halba. Tuleb arvestada just sellega, et võid sattuda Naisteka rubriiki Postimehes või siis Delfi Alkeemiasse, aga võid kõrvalt saada ka adekvaatset informatsiooni.

Ja samas, kui võtame Eesti Päevalehe lahti, siis me ei näe seal Alkeemia rubriiki, vaid kontsentreeritult kontrollitud ja kvaliteetset inforuumi. Võib-olla see on mõttekoht, et ajakirjanduslik sisu peaks olema paremini defineeritud, et see on nüüd kontrollitud informatsioon, mida inimene peab saama usaldada ja siin kõrval on mingisugune teistsugune informatsioon. Ei tasu arvata, et kõike halba teevad ainult alternatiivmeediaväljaanded või need veidrad rubriigid. Vaadates sotsiaalmeediat, siis ma arvan, et 95 protsenti jamast on hoopis seal. Ehk et inimene, kes tahab, puutub sellega paratamatult kokku. Lihtsalt küsimus on, kas ta puutub sealjuures kokku ka kvaliteetse inforuumiga?

Mismoodi sotsiaalmeedia üldse on mõjutanud ajakirjandusmaastikku?

Paratamatult inforuumis meie tähelepanu lugejate ja vaatajatena on piiratud, meil on ikkagi sama hulk tunde ööpäevas, meil on teatud hulk vastuvõtuvõimet informatsioonile ja mida rohkem meie infoväljas on müra, seda vähem meil tegelikult jagub aega kvaliteetse informatsiooni jaoks. Ajakirjandus on olnud sunnitud võitlema tähelepanu eest, et püüda inimese tähelepanu, et teate, see seadusemuudatus puudutab nüüd just teid ja et on oluline süveneda sellesse. Et näe, aktsiis tõuseb, aga alles järgmisel aastal. See ei puuduta mind kohe, aga horoskoop on tänase päeva kohta. Mitte, et need horoskoobid oleks väga halvad, eks horoskoop on ka võimas inimese enesekindluse mõjutaja. Võidujooksus tähelepanu peale osalevad veel ka suured meediavahendusplatvormid nagu Google, Amazon, Netflix, Youtube.

Armastan tuua rämpstoidu-paralleeli, et kui su toidulaud on väga rikkalik ja seal on väga palju rämpstoitu, siis sa pead seda teadlikumalt valima kvaliteetset toitu, sest vastasel juhul sa tarbid lihtsalt seda, mis on laua peale pandud. See ei pruugi kõik sulle hea olla ja inforuumiga on sama moodi, et et meie inforuumilaud on ikka väga külluslikult kaetud. Küsimus on, mida me sealt valime. Ja siin tuleb mängu hoopis hoopis teine pool ehk et see auditooriumi ehk tavalise inimese meediakirjaoskus ja infotarbimise oskus. Saksamaal üllitati hiljaaegu üks väga huvitav meediakirjaoskuse raport, et inimesed ei tee enam vahet ka meediaväljaannetel.

Nad ei tea, kust nad mingi info said. Mäletan, et siin ERR-i uudistetoimetuses alatasa telefon helises ja keegi jälle sõimas, et miks ilmatüdruk nii paljas on. Ja siis selgus, et täna oli eetris hoopis poiss ja et tegelikult vaadati hoopis Kanal 2 "Reporterit". Ehk et inimene ei tee isegi vahet, mis kanalist mida tarbib.

Ja kui me viime ta nüüd sinna sotsiaalmeediakeskkonda, kus seda infot on veel kordades rohkem, siis ta ei tee vahet, mis on reklaam, mis on kellegi postitus, ta võib-olla ise ei saa aru, mida ta jagas või kust see tuli. Meediakirjaoskuse soovitus on sageli, et kontrolli allikat, aga kui inimene isegi ei saa aru, kus ta on või mida ta tarbib, siis on raske oodata, et ta teeks teadlikuid valikuid selle rikkalikult kaetud inforuumi einelaua taga.

Meediamajad ka pingutavad iseenesest ja pakuvad faktikontrolli rubriigi näol n-ö puhastusteenust? Kas sellisel pingutusel võivad olla ka mingid negatiivsed küljed?

See on üks asi, mida olen ka Delfiga rääkinud ja mida on ka päris palju uuritud, et kas faktikontrolli tegemine sellises vormis on vajalik ja mis mõju sellel on. Näiteks kui sotsiaalmeedias sildistada mingisugune informatsioon, et see on nüüd fake news (valeuudis), siis tegelikult see silt tõmbab neid inimesi, kellele info meeldis, veelgi rohkem ligi. Uuringud näitavad, et selline tegevus tõstab rambivalgusesse valeinformatsiooni. Sellega tõstame rambivalgusesse sedasama valeinformatsiooni ja enamik inimesi, kes puutub valeinfoga kokku, puutub seda ajakirjanduse vahendusel.

Kui see nüüd puudutab poliitilisi seisukohavõtte, siis need inimesed, kes on poliitiliselt veendunud, ütleme näiteks Donald Trumpi valijad, siis see tegelikult tõukab neid inimesi veel rohkem uskuma seda informatsiooni, mida ümber lükati. Sellel on väga lihtne põhjus: meie poliitilised vaated on tugevalt seotud meie identiteediga ja identiteedist lahtiütlemine on üks raskemaid asju inimesele sotsiaalses mõttes.

Mistõttu kui keegi tuleb ja ütleb, et sinu lemmikpoliitik valetas, siis sa pigem ikkagi tahad uskuda seda inimest, kelles on sulle sümpaatne olnud. Euroopas tegelikult praegu väga kultiveeritakse erinevate faktikontrollide asutamist ja neid rahastatakse päris üksjagu palju, lootuses, et see siis toob nii-öelda tõese info rambivalgusesse. Tegelikult toob see valeinfot rambivalgusesse.

Kuigi näiteks terviseinfo puhul on inimesed rohkem valmis muutma oma seisukohti. Tervis on meile igapäevatoimimiseks kindlasti vajalikum.

Millisel eluhetkel inimese poliitiline identiteet siis kivistub, et ajakirjanduslik valgustusprojekt on määratud luhtuma?

Selles osas ma jään vastuse võlgu, siin kindlasti on nii psühholoogidele kui ka riigiteadlastel võimalik seda selgitada.

Või siis kasvatusteadlastel? Kas just selline kasvatuslik toon pole mitte suurenenud ajakirjanduses? Et ehitame mingisugust inimest oma toimetuslike valikutega? Samas, kui me vaatame pikemas ajaperspektiivis, siis muutused ühiskonnas toimuvad ja mingi osa sellest muutusest on tingitud ikkagi sihipärasest pikaajalisest survestavast selgitustööst.

No kindlasti ajakirjandusel on ka seda funktsiooni, et ajakirjandus täidab väga palju rohkemaid rolle, kui ainult informatsiooni vahendamine. Hariv roll, nimetagem seda ka siis kasvatuslikuks. Ka see hariv funktsioon on kindlasti ajakirjandusel olemas ja seda ei peaks kuidagi pahaks panema. Kui mõtleme tagasi meie ajalehtede algusaegadele, siis kirjasabad ja joonealused pakkusid meelelahutust ja pakkusid ka võib-olla sellist juhendamist, millest me nii-öelda teki peal ei räägi.

Aitäh selle vestluse eest, Marju! 

Aitäh!

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: