"Kui ma olen Eestis, sest viimased aastad olen ka Saksamaal elanud, siis siin see lüüriline "mina" muutub eriti agressiivseks. Tunnen, et mul on siin asjad, millega võitlen. Saksamaal tundub, et need asjad ei ole mingi teema," sõnas luuletaja.

Samas tunnistas luuletaja paradoksi, et ta naudibki agressiivset loomingut, ka laiemalt. "Mulle meeldib rajusus ja toorus. Mitte, et tahan olla transgressiivne, aga mulle meeldib kirjutada selliselt ja meeldib ka lugeda seesuguseid tekste."

Olles ise pärit eesti-vene perest, sõnas Grigorjeva, et teda painab Eestis elades teatud identiteedi pidetus. Ta sõnas, et kahe kultuuri kokkupõrke-situatsioon näib talle skisofreeniline.

Grigorjeva jagas saates ka esimest tagasilöögina mõjuvat kogemust, seda siis ajast enne luuletaja suuri etteasteid. "Saatsin Värskesse Rõhku umbes 70 teksti, olles kindel, et kohe tuleb luulekogu välja, sest need tekstid on nii head," meenutas Grigorjeva. Avaldati vaid kaks luuletust.

"Mõtlesin, et mis mõttes? Ja otsustasin, et ei kirjuta enam ühtegi rida, sest mind ei mõisteta. Aga kirjutasin vaikselt siiski edasi. Ning aasta möödudes sain aru, et toona saadetud tekstid ongi päris halvad."

Oma debüütkogu "kes kardab sveta grigorjevat?" (2013) osas oli autoril konkreetne ambitsioon. "Vähemalt 50 inimest ostab ja vähemalt kümnele inimesele meeldib. Aga tegelikult tekitas see selliseid [võitlusi], küsiti, kas see on luule, kas naised võivad nii kirjutada," rääkis kirjanik teda ühtäkki tabanud küsimustest. Seejuures näib probleemiseade naiseks olemisest talle eriti üllatav. "Arvasin, et olen luuletaja, aga järsku olin "naisluuletaja"."

Grigorjeva sõnas, et elab raskelt üle hukkamõistmist. "Ja ma nutan, kui kriitika taga rünnatakse mind kui isikut, sest see tundub mulle äärmiselt ebaõiglane. Kui ma näen, et kriitika tegeleb tekstiga, siis ma loomulikult panen asju kõrva taha."

Kirjandusteadlane Joosep Susi nimetas Grigorjeva kogumikku "kes kardab sveta grigorjevat?" sümboltekstiks. "See on tõesti pöörane raamat. Mõeldes, kuidas keeleregistrid vahetuvad – ilus, madal, irooniline, sarkastiline, pihtimuslik. See on maskimäng ja küsimus on muutlikus identiteedis," rääkis Susi Grigorjeva debüütkogumikust, meenutades ka raamatu viidet kuulsale teosele "Kes kardab Virginia Woolfi?", milles avaldub protest patriarhaalsete normide vastu.

Susi ütles ka, et Grigorjeva luule retseptsioon on märgiline, sest see tõstatab küsimuse luule kui niisuguse üle, mida kirjandusteadlase sõnul juhtub väga harva.

Kirjandusajakirjanik Kaisa Ling rääkis samuti oma kogemusest Grigorjeva loominguga, ning tõi esile, et ühes aspektis tunneb ta luuletajaga lausa hingesugulust. "Sveta Grigorjeva on punkar. Ja kui ma midagi tahaksin olla, siis punkar nagu on Sveta Grigorjeva. Vastu astumine on üks võimalusi edasi elada selles maailmas, mis on ebaõiglane, kole, vastik," sõnas Ling, miks peab Grigorjeva loomingut oluliseks.

Ling tõi ka esile, et kultuuriväli ei pea olema mingisugune eskapistlik koht, kuhu saame põgeneda. "Kultuuriväljal ei pea kaduma koledad pildid silme eest. Vastupidi, see kõik "verine" peab olema esiplaanil, et keegi ei muutuks mugavaks," ütles kirjanduskriitik.