Esimene pilt

Istun suvel kultuuriministeeriumi korraldatud üritusel, kus me koos teiste loovisikutega mõtleme maailma parimaid loomeisikute toimetuleku strateegiad välja. Mina juhtun sellel töötoapäevale, kus mõtleme, mida lisaks (tööampsud jms) saab loovisik teha, et lisaks oma põhitööle raha juurde tekitada.

Juhin oma lauas-kollektiivis tähelepanu, et see on pseudo ja mõttetu ülesanne, sest juhib tähelepanu päris probleemist kõrvale – et loovisikul on vaja õiglast palka, ja mitte ta ei pea lisaks oma põhitegevusele Bolti sõitma. Saan seda mõtet toetavaid ja mõistvaid kommentaare (eriti Airi Triisbergilt muidugi), aga siis millegipärast leebun, seltskond on tegelikult hästi tore (tõesti on), ja läheme loomeinimeste nn haltuuravõimaluste väljamõtlemise juurde tagasi. Pealegi, kui ma praegu ära lähen, ei saa tasuta võileibu.

Teine pilt

Sügis. Teen seltskonnas nalja, et mu pensioniplaan on suitsiid. Kõik naeravad. Mina ka.

Kolmas pilt

Loen Andra Teede arvamusartiklit Delfis. Tuleb välja, et ma pole ainuke luuser, kes muudkui rabab, aga raha ikka ei näe, jõulupreemiaid ammugi mitte. Facebookis panen laigi Piret Jaaksi sellesama artikli all jagatud kommentaarile, kus ta kirjutab "2500 eurot preemiat, kui suurel osal loomeisikutest pole ravikindlustust on äärmiselt küüniline" (mälu järgi). Mina olen ka üks noist, kel ravikindlustust pole.

Neljas pilt

Sain ettepaneku korraldada ühele produktsioonimajale Narvas luuleõhtu. Kuu aja pärast küsin, mis luuletajatele mõeldud töötasu on. Saan vastuseks, et kahjuks tuleb välja, et rahalised vahendid on napid, saavad pakkuda vaid transpordi- ja söögiraha. Kirjutan vastu, et praeguse inflatsiooni tingimustes ning loomeisikute pideva alatasustuse raames on minu arvates ebaeetiline kutsuda neid sedasi teise linna esinema, eriti kuna selle alla (ettevalmistus pluss sinnasõit pluss esinemine pluss tagasisõit) läheb terve päev nahka ja ütlen korraldamisele aidaa.

Viies pilt

Teine produktsioonimaja. Räägime läbi minu võimalikku järgmist lavastust. Tahan teha jälle suurema kollektiiviga tööd, ideaalis kümne tantsijaga (pluss dramaturg, tehniline tugi, kunstnik, valguskunstnik, helilooja). Maksimum, mida kultuurkapital lavastuse väljatoomiseks annab, on 25 000 eurot. Nüüd on kultuurkapitalis ka uus tingimus, et enam töötasudeks stippe ei anta, kõikide tasult lähevad maksud maha.

Arvutame, et sellise seltskonna peale saab igaüks alla tuhande euro (sest stsenograafia pluss reklaami-produktsioonisumma on selle sees). Kolm kuud tööd (minu ettevalmistus hõlmab tihti ka praktilisele poolele eelnevat teoreetilist tööd, nii et kokku kuus kuud, selle eest saan vähemalt loomestipendiumi küsida, aga no tantsijad-etendajad ju ei saa!) pluss viis etendust.

Mõtlen sellest, et kultuurkapital peaks äkki toetama korraga vähem lavastusi, ja mitte kaks, vaid kolm korda suurema summaga, sest printsiip "kõigile, aga natuke" ei toimi. Tõesti ei toimi. Teen jälle oma pensioniplaani nalja. Kõik naeravad. Mina ka.

Kuues pilt

Tegelikult, lugupeetud kultuuriminister, lugupeetud kultuurkapital ja Eesti kultuuripoliitika üleüldiselt – see ei ole tegelikult sugugi nali, olengi nimelt välja arvutanud, et kui ma jätkan loovisiku tööd siin riigis, siis just "see" mind ees ootab. Ühelt poolt, ausalt, olen sellega leppinud, sest saan teha seda, mis mind päriselt huvitab, ning kui selle hinnaks on lühem elu, missealikka (tahtsin juba kirjutada et "elan üle").

Teisalt aga, peale minu on ka teisi kunstnikke, kes ilmselgelt nii kompromissitut ja radikaalset elu ei ela, ja sellepärast otsustasingi kirjutada. Tean, enamikke ajab see lihtsalt närvi a la "kuradi purkisittujad, minge tööle", ja mõnele mõjub see üldse mingi ultimaatumina a la "andke raha või muidu", aga nii on, noh, olen tõesti sellise järelduseni jõudnud.

Ja ometigi, nagu teisedki loovisikud, teen minagi kogu aeg tööd, ja maksan riigile makse. Miks on sellest NII KURADI RASKE ARU SAADA, et kunstitegemine pole hobi, ja pärast näiteks kaheksat tundi proovisaalis töötamist-tantsimist lähed sa koju nii emotsionaalselt kui füüsiliselt kurnatuna. See ei ole miskit, mida saab lisaks "päris" tööle teha – see ongi töö, mis eeldab õiglast palka?

Seitsmes pilt

Tuleb meelde üks hiljutine artikkel, mille autor sedastas "Eesti hindade ja inflatsiooni tingimustes keegi ometigi ei protesteeri" (mälu järgi). Nojah, meie riigis on inimene ikka sellise mentaliteediga a la "kannatame ära". Aga tegelikult ju ei kannata?

Kaheksas pilt

Mõtlen kustutada kogu eelneva jutu, sest ikkagi, noh.. .kannatan ära. Nagunii saadakse vaid vihaseks, ja mõni poliitik lihtsalt rakendab selle oma ideoloogilise vankri ette, aga lõppkokkuvõttes muutub vaid see, et ma saan vihkajaid juurde. Aga mis ma ikkagi öelda tahan – meie kultuuripoliitika, selle rahastus, loovisikute pidev alatasustamine – mulle näib aina enam, et see on kuritegelik süsteem. Te otseses mõttes tapate inimesi. 

Üheksas pilt

Oh neid kunstnikke, nad on alati nii dramaatilised!? Kogu aeg on üks seakisa või ülekutse seakisale. Eks see kisa-poeem nagunii midagi ei muuda, tean, see ongi rohkem nagu Andra Teedele ja teistele loovisikutele mõeldud ränt. Mina tundsin end korraks Andra teksti lugedes hästi, äkki mõni tunneb seda teksti lugedes ka (et pole oma murega üksi ja nii)?

Kümnes pilt

Sestap kutsungi üles kirjutama ja jagama avalikult teisigi loovisikuid oma ränte, mis iganes žanris, eeldusega, et me kõik saame aru, et ega sellest nagunii midagi ei muutu! See on meile endile mõeldud n-ö hingepalsam. Ega te ei kaota sellega nagunii midagi, sest ühelgi loovisikul (eriti vabakutselisel) pole Eestis mitte midagi kaotada! Peale selle "kannatame ära" mantra muidugi.