Ka eelmisel näitusel olid väljas ainult naisefiguurid, mida kunstnik on teinud paari viimase aastakümne jooksul ja mida võib vaadata autoportreedena. Ta on ise naljaga pooleks öelnud, et just niiviisi saab ta ennast ideaalina esitada.

Idealiseeritus ei ole Mikofile kunagi tähendanud tema sõnul veatust, piiridesse sobitumist, vaid piiridest üleastumist. Enda või talle lähedaste naiste kaudu on ta saanud julgemalt eksperimenteerida kui (mehe)portreede või avaliku ruumi teoste puhul, on ta selgitanud.

Kui "Mare ja teised tüdrukud" juhatas mõtteliselt sisse "Mare" (1995, Tartu kunstimuuseum), mis oli selle näituse ainus autoportreena esitatud ja pealkirjastatud teos. Veerandsajand tagasi loodud lühikestes traksidega pükstes naisefiguur ei vastanud Mikofi sõnul ei siis ega vasta ka nüüd tunnustatud (nais)kunstniku kuvandile.

Mikofi skulptuure mõtestas Arsi projektiruumis lavastaja ja kirjanik Sveta Grigorjeva tantsulise performance-skulptuuri, hommage'iga Mare Mikofile ja tema loodud naisekujutisele. Performance'i juurde kuulus Grigorjeva tekst, unenäokirjeldus, kus Mare Mikoff ja tema grotesksed, sisemiselt tugevad, võimsad tüdrukud tungisid Arsi projektiruumist ühisskulptuurina välja, Vabaduse väljakule.

Arsi projektiruumist on Vabaduse galeriisse jõudnud tüdrukud 4 ja 5. "Tüdruk 4" (2020) on Mikofi sõnul inspireeritud Kersti Kaljulaiu tarmukusest ja sõnakusest, figuuri "Tüdruk 5" (2021) tegi kunstnik eelmise aasta näitusele, tinglikult võib valgesse skafandrit meenutavasse kostüümi rõivastatud figuuri nimetada "Reedaks". Uue teosena on lisandunud "Tüdruk 7", viimase aja töödest kõige otsesemalt autoportreena mõjuv figuur, seljas tuulepluus, peas pilotka ja käes skulptori tööriist steka.

Numbrimaagia on kunstnikule ka varem tähtis olnud ja seetõttu pealkirjastas ta autoportree seitsmenda tüdrukuna. "Tüdruk 7" lõpetab Mare Mikofi naisefiguuride etapi. Teha jääb "Tüdruk 6", idee on juba Mikofi sõnul olemas.

Mare Mikoff (1941) on 1970. aastate esimesest poolest praeguseni tegutsenud aktiivselt kunstnikuna. Ta õppis skulptuuri kunstiakadeemias (tollal Eesti riiklik kunstiinstituut) 1961–1971 (vaheaegadega) ja ajalugu Tartu ülikoolis 1962–1964. Enamiku elust on ta olnud vabakutseline kunstnik, kuid on töötanud restauraatori, kunstikombinaadi ARS monumentaalateljee peakunstniku ja Tallinna linnakunstnikuna ning on õpetanud skulptuuri kunstiakadeemias ja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias.