Sveta Grigorjeva luuletus. Maailma tugevaim mees
Avaldame Sveta Grigorjeva värske luuletuse "Maailma tugevaim mees".
Ootan juba kevadet, sest siis näen teda taas.
Igal pärastlõunal kõndis ta oma liikumisraamiga
kõrvalhoovis oma igapäevast tiiru. Tänapäevase
über-kiire tempoga harjunud silmale nägi see muidugi välja
nagu üks suur liikumatus. Ma ei liialda.
Tundus, nagu ta kõnniks lausa sentimeetrite kaupa. Sest kui vaatasin teda alguses 1. minuti möödudes, siis 5. minuti möödudes, siis 15. minuti möödudes, näis mulle, et ta ju seisab sama koha peal, ta ju seisab paigal? Ometigi – teravamal jälgimisel nägin, et - ta siiski liikus.
Ta liikus! Ja nii iga päev...
Mina seisin ja ootasin bussi.
Tema kõndis nagu seisaks, aga siiski kõndis.
Lasna enda oma nimetu Sisyphos veeretamas end ja oma raami....kuhu siis?
Ei kuhugi vist. Liikumisse endasse?
Mõtlesin, kas mina tema asemel ka sedasi suudaks?
Ma ikka pean end vahel jube kõvaks vennaks. Ja vahel olengi.
Aga: kõndida nagu ei kõnnikski? Aga: ikkagi liikuda edasi?
Ja nii päevast päeva.
Ca 10 sentimeetrit ca 10 minuti jooksul.
Mõtle, kuskil on mõni vend, kes peab end kõvaks vennaks.
Mõtle, kuskil on mõni vend, kes peab Putinit kõvaks vennaks.
Mõtle, kuskil on Putin. Peab ennast kõvaks vennaks.
Kirjutatud 13.02.2022
Toimetaja: Kaspar Viilup